Tegusate blogi

Postitus eelmisest nädalast…

Osalesin eelmise nädala reedel Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse (ÜLSA) korraldatud ümarlaual hariduse kättesaadavusest ning täna varahommikul kuulasin Jüri Ginteri loengut õpetaja missioonist. Kirjutan sellest, mis mõtted ja seosed mul nende kahe arutelu ajal tekkisid, millised arusaamad, hoiakud süvenesid.

Olen põgusalt varem pööranud tähelepanu organisatsioonikultuurile, TENi struktuurile, missioonile, visioonile jm. Kirjutan nüüd pisut veel TENi kui õpikeskkonna väärtushinnangutest ning ka rühmajuhtide rollist (võrdlus õpetajatega). See on valdkond, millega sooviksin kindlasti ka pärast enda olemist TENi juhatuses edasi tegutseda. Ma ei taha muuta TENi haridusasutuseks, (:P) vaid lihtsalt juhin tähelepanu huvitatavatele ning internaliseerunud tõekspidamistele.

Nummerdan, nii on kergem jälgida.

1. Veendusin taas selles, et haridussüsteemi ”revolutsiooniliselt uudsed” käsitlused toetuvad tugevasti noorsootöö põhimõtetele ning erilisel kombel TENis levinud väärtushinnangutele ja käsitustele. Või õigemini on ääretult sarnased neile. Järgnev pole absoluutne kriitika, vaid tutvustab minu nägemist erinevatest murekohtadest, mille pärast südant kibedal kombel valutada.

2.  ARUSAAM RÕÕMUST

Parle Noorte Riigikogu ajal tutvustas kultuurikomisjoni ekspert Viive-Riina Ruus meile uurimust, mis näitas selgelt Eesti koolides levinud mentaliteeti, põhihoiakuid. Õpilastel paluti hinnata seda, mida peab nende arvates vajalikuks kool kui institutsioon, juhtkond, õpetajad. Ootuspäraselt olid eeskohal teadmised, oskused jm kompetents. Tagantpoolt kolmas oli koolirõõm. Ja selliste tulemuste valguses räägitakse koolivägivallast, kõneldakse koolis esinevast vastandumisest ning positiivsete hoiakute kujundamise raskusest. Üks võimalus vähest rõõmu ületada, on rõhuda terminile ”huvi”, millel on vääramatu roll mõnusa ja motiveeriva (motivatsooni ülal hoidva) keskkonna kujunemisel.

Päris põnev oleks aga sarnane küsitlus läbi viia TENi sessioonil… Reasta rühmajuhtide ja organisatsiooni poolt eelistatud väärtushinnangud! Kes usub positiivsesse kogemusse?

3. ARUSAAM INIMESEST:

ÜLSA ümarlaua ajal haarasin mitmel korral kahe käega peast kinni, kui kuulsin mõningaid täiskasvanuid noortest ja lastest rääkimas. Objekt, objekt, objekt! =) Aastal 2007 on reaalsus, et paljud ei usu noore mõtlemis- ja teotsemisvõimesse ning vastutusse. Ei tajuta võimalust, et vabadus antakse millekski… ning selle käigus tekib inimesele kui sotsiaalsele olendile omane vastutus. Räägiti sellest, kuidas kool ”võtab lapse lasteaialt üle”, küsiti, ”kuidas saab lapsevanem koolilt teada, mis lapsele vaja on”, lahutati õppimine ja mäng, ei tajutud sotsialiseerumise osatähtsust olemusliku baasina hariduses jpm. Kõike seda aga teavad, tunnetavad ning rakendavad suurepäraselt tenid, meie rühmajuhid ja organisatsioonikultuuri kandjad.

4. ARUSAAM KARISTUSTEST, HINDAMISEST, TAGASISIDEST:

Jätkuvalt on levinud mõistmine, et suvetöö on karistus, paranduskooli saatmine karistus, hinne ”2” on kättemaks jpm. EI! Nende rakenduste tagapõhjaks PEAB olema soov õpilast aidata, talle parimaid keskkondi ja võimalusi pakkuda ja just nii, et noor ise sellisele järeldusele jõuab, seda ise soovib. Ei mõisteta, et õpilane ei vaja ”arenemiseks” mitte hindeid, vaid märksa laiema tagapõhjaga tagasisidet. Hinne ”5” on selles mõttes kõige totram, et ei aita noorel justkui üldse edasi liikuda. Nii on ka riigieksami 100% ja selle objektiivsus utoopia. Suhtumine tugineb vääradele alustele kahes suunas: õpetaja ei pane sageli hinnet ”2” mitte õppima motiveerimiseks ning arenguvõimaluste väljapakkumiseks ja tähelepanujuhiks, vaid karistuseks mitteõpimise, lohakuse või halva käitumise eest. Ja täpselt nii (ehk vääradelt alustelt ;)) näeb seda ka õpilane. ”2” ei motiveeri erilisel kombel edasi liikuma. TENis on aga progressi aluseks kahepoolne (NB!) tagasiside.

5. ARUSAAM INDIVIDUAALSEST, KOLLEKTIIVSUSEST:

Koolides toimub murettekitav lahterdamine, mille tulemus on huvi materdamine juba algklassides. On kurb kuulda uurimusi ja lugusid sellest, kuidas õpetajad valivad esimeses, teises klassis välja lemmikud, kelle vastused ja maailmapilt nende omaga väga hästi klapivad ning teiste käetõstmisele ei reageeri. See on kurb reaalsus, kus ei aktsepteerita erinevat (kultuuri)tausta, kodust kasvatust, tõekspidamisi. Õpetaja ülesanne ei ole imelikke vastuseid kritiseerida, vaid rõhuda argumenteeritusele. On ju selge, et nt astmeline tulumaksu kehtestamine on just sedavõrd hea või halb, millistele põhjenditele argumentatsioon tugineb. Ja mis veel veidram – mõlema poole kasuks saab põhjendatult argumenteerida! Seega on õpetaja kohustuseks pigem aidata noorel enda seisukohti põhjendada, kui neid alla suruda ja leppida pakutavate (sageli põhjendamata) lahenditega. Utreeritult: õpime pähe, et prügi ei tohi maha visata, aga põhjendada ei oska. See lihtsalt on paha. Kujutage nüüd aga ette olukorda, kus TENi sessioonil rühmajuht laseb rääkida vaid kahel arukal õpilasel, teistest ei tee välja ning kiidab takka vaid eelnimetatud noorte mõtetele, laskmata diskussioonil tekkida. Te mõistate need rühmajuhid ”hukka”? Selge! Aga ometi ei pane selline käitumine kooli kontekstis eriti kedagi hämmelduma. Loomulikult on fakte, mis on meie paradigmades ümberlükkamatud, aga koolis kujunevad ka hoiakud, oskused jpm, kus võimalused on palju mitmekesisemad… Peab mõtlema, mis üldse on objektiivne ja absoluutne teadmine.

Teiseks oluliseks teguriks on siin vallas hoolivus. Koolivägivalda põhjustab segregatsioon. Õpetajad ega õpilased ei taju, et ”kõik õpilased on meie omad”. Klassikollektiivis (või koolikollektiivis) pole kokkukuuluvustunnet, nagu leiab seda komitees. Veelgi enam, koolides ei tee sageli koostööd ka õpetajad. Meenutagem aga TENi sessioone ning rühmajuhtide ettevalmistavaid ja igaõhtusi koosolekuid. Märkate erinevusi? Jah! Noorsootöö on suutnud kaasas käia ühiskonnas toimuvaga. Meie tööjaotus ning spetsialiseerumine on ajaloo äärmuslikum, see eeldab omakorda aga ka suurimat koostööulatust. Ei saa rääkida oma tõest ja reaalsusest, kuivõrd ilma teeb nende ühisosa, jagatud eesmärgid, kollektiivsed reaalsused, ühine tõemääratlus. (see väide kätkeb implitseeritult individuaalsuse säilimist koos töö jm jaotuse säilivusega). Loodan, et Jüri Ginteri propageeritav kolmas koolimudel, mis on hämmastavalt sarnane TENi üritustel toimivaga, kus õpitakse õpetades ning õpilased ja õpetajad teevad koostööd ja ei rakenda vastanduvaid jõupositsioone, saab veelgi tuult tiibadesse.

Edu meile sellega =)

Oleme omamoodi pioneerid…

PS – Mu eesmärk ei ole siin absoluutselt kedagi vastandada. Pigem tahaksin positiivse külje pealt välja tuua laiaulatuslikke paradigmamuutusi mõjukates õpetajakoolitust teostavates institutsioonides. Minu õnneks selles suunas, mida ise õigemaks, paremaks, efektiivsemaks, inimlikumaks, loomulikumaks, tulemuslikumaks pean. Ja see tiivustab mind ka TENis sama suunda jätkama.

Postitan nüüd pisut vähem kui kahe nädala eest kirjutatud. Loodan, et on veel lugemiskõlbulik.

Ühtlasi on see vastus presidentide blogis Ragnari poolt kirjutatule.

1. Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”

Minu arusaam inimestest ja organisatsioonikultuurist, seda eriti TENi puhul, ei luba selle väitega nõus olla. Ma usun, et vabadusega kaasneb vastutus, tegutsemisvõimaluste ja endale südamelähedasse suunda liikumisega tõeline missioonitunne. TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!” Ja seda peab TENi president oma liikmetele rääkima J Ning juhatuse võetud tulevikupildi suundi selle missiooni kandmiseks välja kommunikeerima.

2. Mina usun toimkondadesse, mis võimaldavad aktiivse sisulise tegutsemise viia juhatusest välja. Praegu, kui organisatsioon on tohutult paisunud, on eriti taunimisväärne, kui juhatuse liikmed osalevad iga ürituse korraldamise või ettevõtmise vedamise juures, nagu ennemuiste. Meil on vaja tugevaid toimkonnajuhte, kel on head organisatoorsed-administratiivsed võimed. Siis saab juhatus näha TENi tervikpildina ning nõukogu pole vajagi. Pealegi tekitaks nõukogu tarbetuid pingeid juhtimises. Kui nõukogu ja juhatus on mõlemad valitavad, siis tekivad nö legitiimsuseprobleemid jpm. TENi tulevik ei ole rabedates struktuurireformides, vaid süsteemide sissetöötamises. Praegu pole ka ühtegi objektiivset argumenti, miks grupid(? – mis on tõttöelda mulle täiesti tundmatu kontseptsioon) või midagi muud oleksid jätkusuutlikumad.

Võrgustikulaadselt siis:

Ten –> toimkond/toimkonnad –> juhatus <– toimkond/toimkonnad <– ten

3. Juhatus ei ole teenindaja, selline sõnakasutus on minu tähendusväljas eriliselt halvustava maiguga. Juhatus on kogum laia silmaringi ning suure kogemuspagasiga teenreid, kes teenivad (erilist austust ja lugupidamist vääriv tegevus, muide!) Eesti noorsugu, nagu teevad ka teised tenid. Kui juhatus oleks puhtalt administratiivne organ, kelle ülesandeks on vaid teenindaja, siis kaoks inimeste motivatsioon sinna kuulumiseks. Ning tervet juhatust tasustavate inimeste kogumiks muuta ka ei maksa. TEN ei tohi kaotada oma võlu – sellise natuke segi ja vaba, veerandi jagu romantiliselt põlve otsas tehtava organisatsiooni oma.

Toimkondade kõrval ning siseselt eksisteerib aga juba praegu projektitiime. Nii on ka meie sessioonid vm ju tegelikkuses projektid, mille järjepidevuse peale peaks muidugi rohkem mõtlema. Nii on aga kujunenud mitteformaalselt päris arvestatav TEN-Tallinn projektitiim, millest samuti peagi kuuleb.

4. Parle brändi osas olen mõnes mõttes nõus. Parle on TENi nägu avalikkuse poole, nii olen alati seda öelnud. Ma olen siiralt kurb, et Parle Noorte Riigikogu ajal selle seos TENiga nii kesiseks jäi v jäeti. Selle kohta on juba tagasiside antud, loodan, et ka arvesse võetud. Hetkel oli Parle TENi bränd (mis jõustab TENi kui mõtteviisi!!!) ja minu visioonis ta selleks jääbki. Anname temalegi aega. Ma arvan, et rabedusest aitab praegu TENi enam selline soodne pärituules purjetamine.

5. TEN õpib end müüma ja kommertsialiseerima, ent siin tuleb olla pisut ettevaatlik. Mina ei soovi kaotada, nagu öeldud, TENi olemust, mis on noorelt noorele. Heategevuslik ettevõtmine mitteformaalse hariduse tuules ja organisatsioon noorelt noorele. Meie väljamüük peab olema organisatsiooni ja mõtteviisi teenistuses, et end nö ära elatada. See EI TOHI saada omaette eesmrägiks.

Ja koostöö õpetajatega ning nö õpetajate programm on juba mõnda aega olnud liigutamisel. Seega palju ideid on juba küpsenud ka teistes peades ning neid viivadki ellu nende ideede autorid, nende ideede eest vastutajad, kantuna TENi missioonist. Selliste heade ideede elluviimiseks ongi tarvis, et end määratleks aktiivse tenina nii vanad kui noored.

6. Praegune TENi probleem on meie liigne ajalikkus ja muutumine. Järjepidevust ei ole! Ma ei tea, kust on pärit mõtteviis juhatusest kui aasta või maksimaalselt kaks ”rämedat” tööd tegevast institutsioonist, kes siis väärikalt pensionile puhkama suundub. Tõesti ei tea. Oskab keegi mind aidata? See on põhjus, miks paljud head ideed hukuvad. On selge, et me nõuame üksteiselt liiga palju. Ja nende suurte nõudmiste plaanil jäävad paljud väiksed ja vahest veelgi paremad tegemised tähelepanu ja tänuta. TEN peab õppima rohkem oma tegevusi, võimalusi ja vastutust hajutama kõikidele liikmetele (selleks pole vaja nõukogu või projektijuhte vms, piisab enda määratlemisest teni ja ühe või mõne või isegi mitte ühegi toimkonna või töögrupi liikmena). Selle jaoks, nagu ütlesin, on vaja pigem ühist missioonitunnetust, mille juhatus ja teised huvitatud visiooniks ja terviklikeks tegevusplaanideks kujundavad. Mina usun, et millalgi saab aeg küpseks TENi motoks J Aga ehk on see pelgalt seetõttu, et mina olen harjunud tegutsema mingi sisemise tungi ajel, mitte ainiti kauget eesmärki silmas pidades. Enne maksab mõelda miks… ja siis kuhu. Nii sünnivad suurimad visioonid, ma arvan.

7. Mulle on pahaks pandud, et küsin ja ei vasta. Või õigemini, et ei räägi TENi jaoks olulisest tuleviku perspektiivis. Seega püstitangi viimaks mõningaid sihte, mõtteid, ootusi sellest, kuhu võiksime näiteks viie aastaga jõuda. Kui aeg on küps, siis varem, kui ei, siis hiljem. Kui on nende osas konsensuslikku tööindu, siis palun, kui ei, siis ei maksa forsseerida. Nii peangi õigeks. Ja kirjutan vaid mõnest valdkonnast.

• EYP – praegu on hakanud mitmed teisedki rahvuskomitee tegema sarnaseid asju, mis meie. Oleme omamoodi teenäitajad olnud, meilt võetakse šnitti. Et ajaga kaasas püsida ning jätkuvalt pioneer olla, on tarvis jätkata organisatsiooni kohalike tegevuste arendamist, ent sellest on vähe kasu, kui ei suuda enda nägu rahvusvahelisele tasandile suuremalt edasi anda. Näen vajadust peagi korraldada Eesti rahvusvaheline sessioon, et näidata ning rakendada aastate jooksul selleks kujunenud sotsiaalset, finants jpm kapitali. Samuti on tarvis Läänemere maade koostöö osas edasi liikuda – Soome tegi esimese Baltic Regionaliga algust. Ehk siis näen Eesti aktiivsemat osalust lisaks EYP poliitika ja põhimõtete kujundamisel ka praktilises organiseerimistegevuses ning näiteks iga-aastast panustamist Läänemere maade Regionali.

• Eesti – pean esmatähtsaks saavutatud sidemete hoidmist ning uute loomist KOVidega. Viie aasta pärast võiks olla meil selline koostöö nagu praegu Tallinnaga paljude teistegi omavalitsustega. Me oleme täisväärtuslik partner noorsootöö korraldamisel, olles säilitanud põhimõtte ”noorte juhitud organisatsioon üritusega noorelt noorele”. J Tallinnas, ma usun kindlameelselt, saab traditsiooniks iga-aastane noorteparlament ning sellest sündinud projektid (TEN olgu neile inkubaatoriks). Näiteks näen TENi iga-aastaselt rändamas koostöös maavalitsustega mööda 4-5 Eesti regiooni (a’la Lääne-Eesti ja Saared või Kagu- ja Lõuna-Eesti või Ida- ja Kirde-Eesti). Selle koostöö raames võiksime saada püsivale reale mitmete omavalitsuste eelarves (kui nüüd Langi mõte maavalitsused laiali saata laiemat kõlapinda ei leia :P, aga me oleme kiire kohanemisvõimega). Pean selles osas murranguliseks aastal 2007 ja 2008 Tallinnas toimuvat. Samuti on oluline innovatsioon =) TEN ei ole viie aasta pärast establishment’i käepikendus noorteni (nagu ehk Kari võib-olla ütleks :P). Me koostame ürituste kontseptsioonid, lähtealused, programmid ja loome olemuse ise, oma äranägemise järgi. Tenid on ka viie aasta pärast eksklusiivdisainerid, mitte konveierlindi montöörid.
• TEN kui koolituskeskus Viie aasta pärast pakub TEN professionaalset koolitust kõikidele noorteorganisatsioonidele vähemalt kahel eesmärgil: jagada ühiskonnateadlikke hoiakuid ning sellega lahutamatus seoses olevaid teadmisi ning samuti jagada kogemusi sellise mõtteviisi propageerimisel noorsootöös. TENi koolitus olgu eelkõige kogemuskeskne, tuginedes adekvaatsetele põhimõtetele. Lisaks maksab teha märksa rohkem häält mitteformaalse hariduse kujundamisel ning selle koolitus- ja tutvustusvaldkonnas. Esinemine konverentsidel ja ümarlaudadel on viie aasta pärast TENi liikmete argielu osa.
• TEN on tuntud väärtushinnangute- ja missioonipõhise organisatsioonina! On kurb tõdeda, et see vähendab meie meediakajastusvõimalusi (Ragnar kirjutab aktiivsest kaasarääkimisest avalikkuses, ent selline teema nagu väärtushinnangud ei müü just erilisel kombel), ent ürituste ja tegemiste kaudu levib sõna ja mõte. Kuue aastaga on siin tehtud hüpe ning sarves on veel püssirohtu veel mitmeks. Selliseid väärtushinnanguid kandvad tenid on aga muutunud arvamusliidriteks. On tõenäoline (ning suisa eesmärk, leian), et praegused organisatsiooni liikmed kirjutavad meedias viie aasta pärast aktsepteeritavaid arvamuslugusid, mis on eriti hinnatud oma parteipoliitilise sõltumatuse poolest. Meie organisatsiooni suur eripära on sõnavabadus ning arvamuste väärtustamine. On täiesti võimalik, et kahel tenil on ühes küsimuses vastupidised arvamused ning kui need ka (diskussioonivormis) ajakirjandusse jõuavad, on ainult tähelepanuväärne. Just seda me ju rõhutamegi. Mina julgen küll igale kirjatööle alla panna, et olen ten (mitte küll TENi juhatuse liige vms). Meie organisatsioonil pole päevapoliitilistes küsimustes ametlikke seisukohti, meie inimestel aga lähtuvalt jagatud väärtushinnangutest ning kaasarääkivast olemusest aga on!

Nüüd küsite, millest see kõik sõltub. See sõltub minust, Sinust, meist, teist. Sellest, kas sarnased eesmärgid on ka teistel inimestel, kes tegutsema hakkavad. Ükski dokument või 4-5 aasta peale etteseatud piiirid või kindlad levelid, kuhu jõudma peame, ei tohi hakata meie teotsemisvabadust piirama ning uusi inimesi kasti suruma. Nad annavad meile läbimõeldud suuna, millesse usume. Eesmärkide püsitamisel on TENis vääramatu roll ka nendel, kes nendeni ise ka praktilise tegevusega kaudu jõuda soovivad.

Kui kütust on, miks siis jätta miilid mõõtmata?

NB! Laupäeval, 28. aprillil TIKis toimuma pidanud finantskoosolek jääb ära seoses osalejate vähesuse, kooriproovi ärajäämise ning üldiselt äreva olukorraga kesklinnas!

Tegelikult ei ole see üldse nii. Inimesed panevad rattad käima ja raha on vaid üks vahend, mille abil seda saavutada. TEN võiks teha asju tegelikult ka täiesti ilma rahata, me püsime ja areneme täna niigi tänu paljude inimeste tasuta tööle, mida ei olegi võimalik rahaks ümber arvutada. Selle tunnistamine ja nende inimeste tunnustamine on oluline.

Laupäeval kell neli on TENi finantspoolest huvitatud kutsutud väikesele rahastamisteemalisele koosolekule. Tegemist ei ole mingite suurte muutuste või lennukate ideede propageerimisega, vaid arutame lihtsalt seda kuidas TENi tulev raha kõige paremini (ja efektiivsemalt) kasutada. Küsimused on lihtsad: Kuidas saaksime oma rahaasju niimoodi ajada, et finantsidega tegelevad inimesed ei peaks elama pidevas stressis? Millistes põhimõtetes saame kokku leppida, et tasakaalus oleksid ühiskonna ja toetajate soovid ning TENi ja tenide omad? Kuidas saaksime finantside planeerimisel aidata TENi eesmärkide saavutamist? Kuidas kirjutame kvaliteetseid ja jätkusuutlikke projekte? Vastused on suhteliselt lihtsad, kui veidi mõelda. Aga kas oleme nendeks vastusteks valmis?

Hetkeolukord on see, et kõik rahaasjad on ühe, või tegelikult pooleteise inimese õlul, kes siis üritab sellest kõigest ennast läbi närida. Meil on küll abiks hea raamatupidamistarkvara (HansaWorld Professional), ent ka kõige parem tarkvara ei suuda arvestada 100% TENi vajadustega: tegelikult on TENi raamatupidamine ja finantsplaneerimine ehk keerulisemgi kui mõne ettevõtte oma, sest meie tegevus on episoodiline ja muutuv: projekte ja probleeme on väga erinevaid ning paraku on ka finantse reguleerivad seadused tehtud mittetulunudsliku tegevuse erisustele suurt tähelepanu pööramata.

Minu ettepanekud on lihtsad: muuta rahaasjad lihtsamaks, läbipaistvamaks ja süstemaatilisemaks. Moodustada tuleks tiim teineteist usaldavatest tenidest, kes hoiaksid toimuval silma peal ja ennast olukorraga hästi kursis. Finantsid ei saa ega tohigi olla ühe või kahe inimese asi.

Laitmatult toimiva finantsvaldkonnaga on nagu tervislike eluviisidegagi, tegemist ei ole asjaga iseenesest, ent need aitavad meil püsida terve ja tugevana, olgugi, et selleks peab alguses veidi enam ressursse kulutama.

Triin ja mina ootame huvitatuid laupäeval kell neli TIKi, et põgusalt nendel ja ka muudel teemadel rääkida.

Palve peale, et palun kirjutage siia midagi, ei tulnud mul ühtegi konkreetset mõtet, millest siia tenidele lugemiseks kirjutada. Seedisin paar päeva ning otsustasin kirjutada kõigest ja samas vist ka mitte millestki.

“Linn lilleliseks” projekt kui selline sündis TENi XIII Regionaalsessioonil Tallinnas, kus resolutsioonide asemel kirjutati projekte. Peaassambleel kaitsesid seda Sallivus I komitee liikmed. See oli sessiooni kõige armastatuim projekt ning kõik peale minu olid sellest ideest lausa ekstaasis. Mind ei tõmmanud tol hetkel üldse idee selle projekti ellu viimisest. Kõik lubasid, et hakkavad seda kohe-kohe teostama ja komiteevaimu ülal hoidma. Suhteliselt kohe pärast sessiooni lõppu, edastas Triin Tuulik teate, et “Linn lilleliseks” oli ka tolleaegse Tallinna linnapea lemmik projekt. Ka see ei muutnud mu meelt - mina ei pannud end korraldajate listi kirja ega soovinud seda projekti teostada.

Mõni aeg pärast sessiooni oli kuulda sosinaid asjaajamisest, kuid siis tuli komiteevaimule surmav hoop, mida keegi ei olnud ette näinud - Tallinna Linnavalitsus soovis projekti läbi viia Heakorra kuu raames, mis toimub mai kuus. See uudis jättis värskele korraldusmeeskonnale tegutsemiseks aega vaid ühe kuu. Otsustati üritus edasi lükata ning teha järgmine aasta.

Vahel ikka uurisin (tunnistan, et tegin seda pisut parastavalt) Evelinilt, kes oli ainus, kellega ma Sallivuse komiteest olin tihedamalt suhtlema jäänud, et kuidas läheb, kas keegi ajab midagi jne. Nägin, kuidas Evelin üksi pingutas, sest ta tõesti tahtis, et sellest üldse mingitki asja saaks. Algul ma hakkasin teda lihtsalt natuke suunama ja aitama, et kuhu pöörduda ja millise nurga alt projekti kellele näidata. Panin ühe oma õla projekti alla. Ma ei tahtnud väga ennast sellega küll siduda, kuid ei tahtnud ka vaadata, kuidas Evelin üksi rabeleb. Nii ma järjest rohkem sattusin nii ideest kui korraldamisest hasarti - panin ka teise õla “Linn lilleliseks” alla. Hakkasimegi siis nelja õla najal asja tõsiselt ajama (tegelikult oli meil 5 õlga - ka Triin Tuulik aitas meid palju, eriti moraalselt). Kutsusime kõiki Sallivus I komitee liikmeid meiega liituma, kuid vastas vaid mõni üksik.

Oleme jõudnud paljude toe ja toeta kaugele. Üritus on peaaegu ukse ees. Hoolimata sellest, et minu eneriga on otsakorral, näen ma Evelinis palju tegutsemise sädet ning see annab ka mulle jõudu edasi minna. Tänan neid, kes on aidanud ja ka neid, kes oma lubadustest hoolimata, pole aidanud - trots nende vastu andis palju jõudu ja jaksu. Nüüd soovitan julgelt kõikidel oma ideedega lagedale tulla, sest TENist saab absoluutselt igakülgset abi. Ärge kartke, Te ei jää TENis oma ideega mitte kunagi üksi!

Mulle üldjuhul ei meeldi koosolekud, seminarid, konverentsid ja muud sellised asjad. Homne juhtimisseminar on midagi teistsugust: minu meelest on homme võimalik teha oluline evolutsiooniline samm selles, kuidas me mõtleme TENist ja panna alus jõudmaks uuele tasemele meie ühenduse arengus. Arutleme esimest korda tõsisemalt TENi juhtimise üle (mitte nii väga struktuuri või juhatuse töö või tegevuste üle), sest seda arutelu on vaja ja aeg selleks on minu meelest küps. Oluline on, et mõtteviis, et TENi juhib juhatus on lõpuks ometi muutumas. See mõtteviisi, lähenemise, muutumine on ülioluline TENi tuleviku jaoks. See tähendab muuhulgas seda, et vaatame juhtimist laiemalt ning ei piirdu sellega, mida tegi juhatus või eelmine juhatus.

Minu põhiidee enne juhtimisseminari on järgmine: TEN saab olla edukas vaid siis kui suudab oma juhtimist korraldada nii, et see oleks tulemuslik ja et selles saaksid osaleda kõik. TEN on kogum andekatest ja tegusatest noortest, kellel kõigil on oma arusaamad, soovid ja ootused, aga ka kogemused, võimed ja nägemused juhtimisele ja TENi arengule tervikuna. Alles siis kui suudame koos luua sellise keskkonna, kus iga ten tunnetab, et võim ja võimalus juhtida on tema käes, võime olla rahul.

Aga kuidas seda olukorda saavutada: kas nii ei teki pigem kaos, läbipaistmatus ja infovaegus? Ohud on olemas, aga võimalused kaaluvad need üle. Peaksime lähtuma juhtimisel eelkõige väärtustest, st lahendada küsimusi vastavalt TENi põhiväärtustele. Juhatus teeb seda juba praegu, ent miks peab see olema ainult juhatus või juhatuse liikmed, kes neid otsuseid teeb? Kui lepime omavahel piisavalt hästi kokku väärtustes ja põhimõtetes, siis võib otsuseid ju teha igaüks meist.

Ja lõpuks ei saa juhtimisest rääkides mööda minna tasustatud tegevjuhi vajadusest. Kui soovime mitte raisata edasi tenide niigi piiratud ressursse, siis ei ole muud valikut. Aga tegevjuht on siiski lõpuks üks vahend kuidas saavutada TENile sobiv juhtimine ning ei peaks olema arutelu keskmeks.