TENist enne ja pärast, vaadates tulevikku
Postitan nüüd pisut vähem kui kahe nädala eest kirjutatud. Loodan, et on veel lugemiskõlbulik.
Ühtlasi on see vastus presidentide blogis Ragnari poolt kirjutatule.
1. Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”
Minu arusaam inimestest ja organisatsioonikultuurist, seda eriti TENi puhul, ei luba selle väitega nõus olla. Ma usun, et vabadusega kaasneb vastutus, tegutsemisvõimaluste ja endale südamelähedasse suunda liikumisega tõeline missioonitunne. TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!” Ja seda peab TENi president oma liikmetele rääkima J Ning juhatuse võetud tulevikupildi suundi selle missiooni kandmiseks välja kommunikeerima.
2. Mina usun toimkondadesse, mis võimaldavad aktiivse sisulise tegutsemise viia juhatusest välja. Praegu, kui organisatsioon on tohutult paisunud, on eriti taunimisväärne, kui juhatuse liikmed osalevad iga ürituse korraldamise või ettevõtmise vedamise juures, nagu ennemuiste. Meil on vaja tugevaid toimkonnajuhte, kel on head organisatoorsed-administratiivsed võimed. Siis saab juhatus näha TENi tervikpildina ning nõukogu pole vajagi. Pealegi tekitaks nõukogu tarbetuid pingeid juhtimises. Kui nõukogu ja juhatus on mõlemad valitavad, siis tekivad nö legitiimsuseprobleemid jpm. TENi tulevik ei ole rabedates struktuurireformides, vaid süsteemide sissetöötamises. Praegu pole ka ühtegi objektiivset argumenti, miks grupid(? – mis on tõttöelda mulle täiesti tundmatu kontseptsioon) või midagi muud oleksid jätkusuutlikumad.
Võrgustikulaadselt siis:
Ten –> toimkond/toimkonnad –> juhatus <– toimkond/toimkonnad <– ten
3. Juhatus ei ole teenindaja, selline sõnakasutus on minu tähendusväljas eriliselt halvustava maiguga. Juhatus on kogum laia silmaringi ning suure kogemuspagasiga teenreid, kes teenivad (erilist austust ja lugupidamist vääriv tegevus, muide!) Eesti noorsugu, nagu teevad ka teised tenid. Kui juhatus oleks puhtalt administratiivne organ, kelle ülesandeks on vaid teenindaja, siis kaoks inimeste motivatsioon sinna kuulumiseks. Ning tervet juhatust tasustavate inimeste kogumiks muuta ka ei maksa. TEN ei tohi kaotada oma võlu – sellise natuke segi ja vaba, veerandi jagu romantiliselt põlve otsas tehtava organisatsiooni oma.
Toimkondade kõrval ning siseselt eksisteerib aga juba praegu projektitiime. Nii on ka meie sessioonid vm ju tegelikkuses projektid, mille järjepidevuse peale peaks muidugi rohkem mõtlema. Nii on aga kujunenud mitteformaalselt päris arvestatav TEN-Tallinn projektitiim, millest samuti peagi kuuleb.
4. Parle brändi osas olen mõnes mõttes nõus. Parle on TENi nägu avalikkuse poole, nii olen alati seda öelnud. Ma olen siiralt kurb, et Parle Noorte Riigikogu ajal selle seos TENiga nii kesiseks jäi v jäeti. Selle kohta on juba tagasiside antud, loodan, et ka arvesse võetud. Hetkel oli Parle TENi bränd (mis jõustab TENi kui mõtteviisi!!!) ja minu visioonis ta selleks jääbki. Anname temalegi aega. Ma arvan, et rabedusest aitab praegu TENi enam selline soodne pärituules purjetamine.
5. TEN õpib end müüma ja kommertsialiseerima, ent siin tuleb olla pisut ettevaatlik. Mina ei soovi kaotada, nagu öeldud, TENi olemust, mis on noorelt noorele. Heategevuslik ettevõtmine mitteformaalse hariduse tuules ja organisatsioon noorelt noorele. Meie väljamüük peab olema organisatsiooni ja mõtteviisi teenistuses, et end nö ära elatada. See EI TOHI saada omaette eesmrägiks.
Ja koostöö õpetajatega ning nö õpetajate programm on juba mõnda aega olnud liigutamisel. Seega palju ideid on juba küpsenud ka teistes peades ning neid viivadki ellu nende ideede autorid, nende ideede eest vastutajad, kantuna TENi missioonist. 
Selliste heade ideede elluviimiseks ongi tarvis, et end määratleks aktiivse tenina nii vanad kui noored.
6. Praegune TENi probleem on meie liigne ajalikkus ja muutumine. Järjepidevust ei ole! Ma ei tea, kust on pärit mõtteviis juhatusest kui aasta või maksimaalselt kaks ”rämedat” tööd tegevast institutsioonist, kes siis väärikalt pensionile puhkama suundub. Tõesti ei tea. Oskab keegi mind aidata? See on põhjus, miks paljud head ideed hukuvad. On selge, et me nõuame üksteiselt liiga palju. Ja nende suurte nõudmiste plaanil jäävad paljud väiksed ja vahest veelgi paremad tegemised tähelepanu ja tänuta. TEN peab õppima rohkem oma tegevusi, võimalusi ja vastutust hajutama kõikidele liikmetele (selleks pole vaja nõukogu või projektijuhte vms, piisab enda määratlemisest teni ja ühe või mõne või isegi mitte ühegi toimkonna või töögrupi liikmena). Selle jaoks, nagu ütlesin, on vaja pigem ühist missioonitunnetust, mille juhatus ja teised huvitatud visiooniks ja terviklikeks tegevusplaanideks kujundavad. Mina usun, et millalgi saab aeg küpseks TENi motoks J Aga ehk on see pelgalt seetõttu, et mina olen harjunud tegutsema mingi sisemise tungi ajel, mitte ainiti kauget eesmärki silmas pidades. Enne maksab mõelda miks… ja siis kuhu. Nii sünnivad suurimad visioonid, ma arvan.
7. Mulle on pahaks pandud, et küsin ja ei vasta. Või õigemini, et ei räägi TENi jaoks olulisest tuleviku perspektiivis. Seega püstitangi viimaks mõningaid sihte, mõtteid, ootusi sellest, kuhu võiksime näiteks viie aastaga jõuda. Kui aeg on küps, siis varem, kui ei, siis hiljem. Kui on nende osas konsensuslikku tööindu, siis palun, kui ei, siis ei maksa forsseerida. Nii peangi õigeks. Ja kirjutan vaid mõnest valdkonnast.
- EYP – praegu on hakanud mitmed teisedki rahvuskomitee tegema sarnaseid asju, mis meie. Oleme omamoodi teenäitajad olnud, meilt võetakse šnitti. Et ajaga kaasas püsida ning jätkuvalt pioneer olla, on tarvis jätkata organisatsiooni kohalike tegevuste arendamist, ent sellest on vähe kasu, kui ei suuda enda nägu rahvusvahelisele tasandile suuremalt edasi anda. Näen vajadust peagi korraldada Eesti rahvusvaheline sessioon, et näidata ning rakendada aastate jooksul selleks kujunenud sotsiaalset, finants jpm kapitali. Samuti on tarvis Läänemere maade koostöö osas edasi liikuda – Soome tegi esimese Baltic Regionaliga algust. Ehk siis näen Eesti aktiivsemat osalust lisaks EYP poliitika ja põhimõtete kujundamisel ka praktilises organiseerimistegevuses ning näiteks iga-aastast panustamist Läänemere maade Regionali.
- Eesti – pean esmatähtsaks saavutatud sidemete hoidmist ning uute loomist KOVidega. Viie aasta pärast võiks olla meil selline koostöö nagu praegu Tallinnaga paljude teistegi omavalitsustega. Me oleme täisväärtuslik partner noorsootöö korraldamisel, olles säilitanud põhimõtte ”noorte juhitud organisatsioon üritusega noorelt noorele”. J Tallinnas, ma usun kindlameelselt, saab traditsiooniks iga-aastane noorteparlament ning sellest sündinud projektid (TEN olgu neile inkubaatoriks). Näiteks näen TENi iga-aastaselt rändamas koostöös maavalitsustega mööda 4-5 Eesti regiooni (a’la Lääne-Eesti ja Saared või Kagu- ja Lõuna-Eesti või Ida- ja Kirde-Eesti). Selle koostöö raames võiksime saada püsivale reale mitmete omavalitsuste eelarves (kui nüüd Langi mõte maavalitsused laiali saata laiemat kõlapinda ei leia :P, aga me oleme kiire kohanemisvõimega). Pean selles osas murranguliseks aastal 2007 ja 2008 Tallinnas toimuvat. Samuti on oluline innovatsioon =) TEN ei ole viie aasta pärast establishment’i käepikendus noorteni (nagu ehk Kari võib-olla ütleks :P). Me koostame ürituste kontseptsioonid, lähtealused, programmid ja loome olemuse ise, oma äranägemise järgi. Tenid on ka viie aasta pärast eksklusiivdisainerid, mitte konveierlindi montöörid.
- TEN kui koolituskeskus Viie aasta pärast pakub TEN professionaalset koolitust kõikidele noorteorganisatsioonidele vähemalt kahel eesmärgil: jagada ühiskonnateadlikke hoiakuid ning sellega lahutamatus seoses olevaid teadmisi ning samuti jagada kogemusi sellise mõtteviisi propageerimisel noorsootöös. TENi koolitus olgu eelkõige kogemuskeskne, tuginedes adekvaatsetele põhimõtetele. Lisaks maksab teha märksa rohkem häält mitteformaalse hariduse kujundamisel ning selle koolitus- ja tutvustusvaldkonnas. Esinemine konverentsidel ja ümarlaudadel on viie aasta pärast TENi liikmete argielu osa.
- TEN on tuntud väärtushinnangute- ja missioonipõhise organisatsioonina! On kurb tõdeda, et see vähendab meie meediakajastusvõimalusi (Ragnar kirjutab aktiivsest kaasarääkimisest avalikkuses, ent selline teema nagu väärtushinnangud ei müü just erilisel kombel), ent ürituste ja tegemiste kaudu levib sõna ja mõte. Kuue aastaga on siin tehtud hüpe ning sarves on veel püssirohtu veel mitmeks. Selliseid väärtushinnanguid kandvad tenid on aga muutunud arvamusliidriteks. On tõenäoline (ning suisa eesmärk, leian), et praegused organisatsiooni liikmed kirjutavad meedias viie aasta pärast aktsepteeritavaid arvamuslugusid, mis on eriti hinnatud oma parteipoliitilise sõltumatuse poolest. Meie organisatsiooni suur eripära on sõnavabadus ning arvamuste väärtustamine. On täiesti võimalik, et kahel tenil on ühes küsimuses vastupidised arvamused ning kui need ka (diskussioonivormis) ajakirjandusse jõuavad, on ainult tähelepanuväärne. Just seda me ju rõhutamegi. Mina julgen küll igale kirjatööle alla panna, et olen ten (mitte küll TENi juhatuse liige vms). Meie organisatsioonil pole päevapoliitilistes küsimustes ametlikke seisukohti, meie inimestel aga lähtuvalt jagatud väärtushinnangutest ning kaasarääkivast olemusest aga on!
Nüüd küsite, millest see kõik sõltub. See sõltub minust, Sinust, meist, teist. Sellest, kas sarnased eesmärgid on ka teistel inimestel, kes tegutsema hakkavad. Ükski dokument või 4-5 aasta peale etteseatud piiirid või kindlad levelid, kuhu jõudma peame, ei tohi hakata meie teotsemisvabadust piirama ning uusi inimesi kasti suruma. Nad annavad meile läbimõeldud suuna, millesse usume. Eesmärkide püsitamisel on TENis vääramatu roll ka nendel, kes nendeni ise ka praktilise tegevusega kaudu jõuda soovivad.
Kui kütust on, miks siis jätta miilid mõõtmata?
April 30th, 2007 at 15:52
Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”
Martin, ma arvan, et seda sa just tegidki
Natukene, aga tegid. Miks natukene ja miks karta rohkemat? Sest iga hetk satub TENi uusi inimesi - nad tahavad teada, tahavad unistada, tahavad mõelda ja teha. Ka vanad tahavad kindlust, et pilt, millesse nemad panustavad, on seesama pilt, millesse tahavad panustada ka noored. Seetõttu on vajalik seda pilti pidevalt kuvada, olgugi, et ta ka pidevalt muutub. Neid muutusi tuleb ära tabada, mõista ja välja tuua, et inimesed teaksid neile reageerida ja neid suunata - kas siis negatiivsete muutuste kulgu pärssida või soodsate muutuste kulgu soodustada. See ei tähenda jõupositsioonilt dikteerimist, vaid arusaamade vahele silla ehitamist. Inimesed asuvad TENi suures “torus” ju väga erinevates etappides - kes on päris alguses, kes vahepeal, kes lõpus. Kõigile neile “ränduritele torus” oleks vaja agenti, kes aitaks mõista, mis olnud ja mis ees. Seda rolli peaks tegelikult kandma ja minu arvates ka kannavad kõik tenid, kuid erinis TENi juhtidel on olemas rohkem infot igapäevase tegevuse, probleemide ja edasiste plaanide osas. Seda infot tuleb mitte lihtsalt jagada (maht on ju üüratu!), vaid avada ning tõlgendada.
Abstraktseks kätte läks
Mõte selles, et minu arvates pole põhjust karta oma nägemust levitada - selle avaldamine on igatahes tähtis, kuna ainult nii on võimalik see kas omaks võtta või tagasi lükata ja ainult nii saab toimuda liikumine. Vaikus on sellises kontekstis paigalseisu ja ebakindluse märk.
April 30th, 2007 at 15:54
Jah, ja see avamine ning tõlgendamine on omaette oskus. See tuleb ajaga…
April 30th, 2007 at 16:39
Palun ärme kasutame seda toru-väljendit. See on vaid üks võimalus TENile läheneda ja minu meelest mitte kõige õigem, sest mis on algus, mis on lõpp? Kas teniks olemisel on üldse algus ja lõpp? Ja TEN on elus ettevõtmine, mitte mingi ehitusmaterjal. Me valime olla TENis ja me anname ja saame seeläbi tarkust, headust, kogemusi jne.
Selle blogi eesmärk ongi, et näidata arvamuste paljusust, millest omakorda koorub teatud ühisosa. Et me keegi ei kardaks oma arvamust välja öelda ja seda ka muuta, kui mõistlikum mõte kellelgi pähe tuleb. Mulle meeldib TEN just seetõttu, et ta pidevalt muutub.
Seetõttu ei ole ehk alati ka oluline meeles pidada, mida tehti varem või teha väga põhjalikke plaane tulevikuks. TEN elab oma hetkes kuni ta taas millekski muuks moondub. Mina nägin seda hästi juhtimisseminaril, kus Triin tõmbas minu meelest forsseeritult paralleele esimese juhatuse koosseisu ja praegu oma vahel. Minule pigem jättis see vastupidise mulje: muutunud on nii sisu kui vorm. Kui TEN aastast 2001 kohtuks 2007. aasta TENiga, ei tunneks nad üksteist ära. Ja see on hea.
May 1st, 2007 at 0:45
Sellest toru mudelist kuuldes tuli mulle meelde emm… Talipäevad… 2005? Jah! Kus räägiti mingist musta kasti mudelist, mis minus kui noores ja rohelises tenis ainult segaseid tundeid ja rõhutust tekitas. St toru tundub mulle selle kastiga suhteliselt sarnne. See, mida TEN mulle tähendab, antud mudelid ei iseloomusta. Miks?
1) Tavaliselt on torud piiratud, neil on oma valatud vorm. TENis seda pole.
2) Torud on tavaliselt pimedad. Klaastorud aga ahistavad, sest neist näed ümbritsevat, aga sinna ei saa.
3) Heas torus voolavad asjad ühes suunas (Triin kirutabki: “kes on päris alguses, kes vahepeal, kes lõpus. Kõigile neile “ränduritele torus” oleks vaja agenti, kes aitaks mõista, mis olnud ja mis ees.”)
Mina ennast sellisesse torusse panna ei oska. Ma ei tea täna, kus toru osas ma oleksin. Ja pealegi, ei kavatse ma kunagi toru lõppu jõuda. Ja kui vaadata seda, mis hetkel (ja kui erinevatel!) inimesed torust lahkuvad… siis on see ju lekkiv toru
Nojah. lähenesin antud mudelile siis formalistlikult. Aga see võib olla tingitud sellest, et minu mõistesüsteemis on torul kirjeldatud tähendusväli. Kui keegi tahab enda oma (ja erinevat) jagada, palun!
Tooksin aga hoopis teise võrdluse, mida pean õigemaks ja millest tenina ning TENi juhatuse liikmena lähtun. Minu jaoks on TEN kaart, mida ise joonistame. Seda joonistavad koostöös suured planeerijad, filosoofid, aga eelkõige ikkagi maadeavastajad ja rändurid. Joonistavad seda, kuhu jõuavad, mida näevad, mida kogevad. Sest libakartograafid, visionäärid võivad ju ka joonistada suuri maalahmakaid ja kirjutada: “Here be dragons” või “Here be great success and development”, aga sellel pole sisu ega reaalsust. Neil on aga võimalus osutada potentsiaalsetele kohtadele mida uurida, kuhu minna seiklema, kus õppida ja kus edukad olla. Selles mõttes viime ellu oma “Dreamlandi” projekti, kujundades Baudrillard’lt laenatud hüperreaalsust. Ehk siis: TENil on praegu mingi kese, aga selle ümbrus (mitte perifeeria!) on muutumas. Loome ise uusi tegevusvaldu ja kui vaja suigutame vanu unne või heidame neid kõrvale. Nii, nagu tegid ameeriklased enda kodumaaga. Kui neid oli palju palju, tuiskasid müstilise lääne poole seda vallutama ja uut vabadust looma.. ja juhtus, et selles protsessis jäeti ka vana asundust kohati maha. ja ei nuttu!
Seega, kui meil ei ole tohutult kogenud veebimeistrid, siis mingil hetkel on meie kodulehekülje arengus lihtsalt väike seisak, kuni tuleb inimene, kes soovib seda teha. (Meenutagem, et TENi kõik huvitavad ettevõtmised on saanud alguse, sest keegi on neid SOOVINUD teha, need pole ette kirjutatud). Kui ühel hetkel ei ole TENil sessioonile kogenud kujundajat, teeme jälle algelisemalt jne. See on orgaanilisele ja kujunevale organisatsioonile OK. Minule selline TEN meeldib. Muidugi ei tähenda see aga, et me poleks huvitatud oma oskuste pärandamisest (sh näitena toodud veebi- ja kujunduse vallas). Seda teeme niikuinii, hoides üleval juba omandatut.
Loodan, et see kaardimudel liiga kujundlik ei saanud. Katsusin kartograafia, USA ja TENi näitel selgitada ka.
May 1st, 2007 at 0:56
Ahjaa! Ühte asja tahaksin veel öelda. On vist tõenäoline, et nendeks peamisteks ränduriteks ja maadeavastajateks kaardi loomisel on need, kes tuntud maal juba kogemusi saavutanud, et on julgust ning motivatsiooni kuhugi seiklema minna. Ja TEN peakski kujundama seda soovi…, sest hetkel, kus TEN hakkab meenutama liinitööd, on ta enda eesmärgid minetanud. Me ju soovime, et meie organisatsioonis kujuneksid ISE mõtlevad, arutlevad ja tegutsevad noored. =) Ma tean, et nende inimeste arv, kes TENis midagi ise loovad, on märkimisväärne, ent usun, et see kasvab veel märgatavalt, kui ka ise seda tugevasti propageerime, andes noorematele julgust ning tuge.
May 1st, 2007 at 19:49
Nõustun, et TENil kui elu- ja mõtteviisil ei ole algust ega lõppu, küll aga on TENil organisatsioonina oma suund. Toru näitel on lihtsalt hea väljendada ühe suvalise inimese suhet TENiga - mingil hetkel ta astub “torru”, läheb vooluga kaasa, saab läbi proovida erinevaid rolle (kusjuures igas uues rollis saadud teadmised ja kogemused on eelduseks järgmisele rollile), jõuab välja mingite arusaamadeni iseendas ja ümbritsevas, hakkab ise uusi harutorusid looma jne. Siin on olemas teatud loogika. See “toruloogika”, muide, tuli sisse Koolitusmasina arengukoosolekult ja mängis hästi välja. Leidsime koos, et tegelikult TENis jooksevad paralleelselt mitu-mitu toru - koolitus, sessioonid, juhtimine jne - aga seda torustikku oleks vaja veel korralikult putitada
Karile kommentaariks veel nii palju, et minu juhtimisseminari ettekandeke täitis järelikult oma eesmärki - kõrvutades aastaid 2001 ja 2007, leiamegi, et kuigi tegeleti justkui samade küsimustega, on organisatsiooni vorm ja sisuline raskuspunkt vahepeal paljuski muutunud. Minu arvates on põhjus lihtsalt selles, et inimesed muutuvad - olulised strateegilised küsimused saavad organisatsiooni jaoks vastuse väga pika aja jooksul. See vastus kujunebki eri põlvkondade kogemuse põhjal ja kuni seda kogemust veel piisavalt ei ole või kuni tingimused pole küpsed, leiab iga uus inimestering end tegelemas vanade muredega ja pakkumas lahendusi, mida on juba pakutud. Tuleb omada piisavalt kannatust, et oodata ära õiged olud ning osata neid ära kasutada, et panna tööle juba väljamõeldud lahendused. Sestap arvan, et on igatahes oluline teada, mis on olnud - see aitab tulevikus tark olla! Võtmeküsimuseks on, kuidas võtta kokku vana ja liita see kokku uuega nii, et ei läheks raisku ei kogemused ega ka värske energia.
Vabadus on huvitav asi. See sõna tuletab mulle alati meelde armsa Sütevaka Humanitaargümnaasiumi loosungi “Vabadus. Loovus. Vastutus.”. Ja veel tuletab meelde põhimõtte, mis minu kogemuse põhjal on alati toiminud - vabaduse eelduseks on distsipliin. Distsipliini sisuks võivad olla põhimõtted või mingid sanktsioonid, kindel struktuur või funktsioonid, ja kindlasti see distsipliin on ajas muutuv, kuid ta on olemas. Alles siis, kui kõigile on selge, millised on piirid ja võimalused, saavad nad olla ning käituda tõeliselt vabalt ja loovalt.
TENis on palju potentsiaali ja voli, tahet ja kogemusi, kuid pidev vajalike mängureeglite ebaselgus pärsib vaba mõtlemist ning loovalt tegutsemist. Kõikjalt TENis kajab küll vastu, et “Tulge! Tehke! Tundke end vabalt!”, kuid keegi ei räägi üheselt, mis on need reeglid, millest tuleb hoolimata kõigest kinni pidada. Paljud võivad neid reegleid, väärtusi, teada nö vanast rasvast, kuid uus rasvakiht jääb selle võrra tunduvalt õhem. Me oleme liiga harjunud olema pidevas väärtuste/põhimõtete/reeglite otsingu ning määratlemise seisundis, kuid ei ole inimest, kes võtaks oma põhiülesandeks aidata meid sellest seisundist edasi uue rasvakihi kasvatamise kallale. Vähemalt mitte teadlikult.
Olgu pealegi must kast või toru või maakaart või mis iganes muu mudel - see mudel peaks pidevalt olema välja joonistatud nii selgelt, et inimesed oskaksid ning tahaksid selle raames kasutada oma vabadust. Isegi kui selle mudeli põhiskeem mõne aja tagant muutub, ei tohi lasta inimesi, kes selle muudatuse läbi elavad, segaduses laiali valguda. Seda on juhtunud ja see on minu arvates üks TENi suurimaid nõrkusi. Muutumisprotsesse tuleb juhtida, muudatusi peegeldada.
May 1st, 2007 at 23:56
“Me oleme liiga harjunud olema pidevas väärtuste/põhimõtete/reeglite otsingu ning määratlemise seisundis, kuid ei ole inimest, kes võtaks oma põhiülesandeks aidata meid sellest seisundist edasi uue rasvakihi kasvatamise kallale. Vähemalt mitte teadlikult.”
Ja kes see üks inimene on, kes peaks krišnaiidina käima ja jutustama TENi väärtustest ja põhimõtetest? President? Jah, see on üks tema PALJUDEST ülesannetest, mida me järjest sellele institutsioonile kasvavas organisatsioonis kuhjame, kuni see inimene alla vandub. Ma olen nõus, et sellestt tuleb rääkida, aga jätame meelde, et meie organisatsiooni president on ühtlasi ka väga administratiivse loomuga juhatuse esimees. Sellest raskusest rääkisin aasta tagasi. Samas ei pea ma õigeks ka selle sõnumi kuulutamise viimist nõukogu pädevusse. Eks saab tulevane president hakkama.
See vald ehk siis printsiipide selgitamine organisatsiooni juhtide tasandil on aga järjest PARANEMAS. Ja see pole ainult minu taju. Juhtimisseminar ning selle tulemuste ülesriputamine näitab seda ilmekalt, samuti minu vestlused nooremate liikmetega.
Möödapääsmatu on TENi kodulehekülje täiendamise soov, mis on olnud minu pikaaegne palve, kuivõrd ma ise tehnilist poolt ei tunne. Nii struktuurijoonistuse (erinevad alad maakaardil) ja vastavate tegutsemisvõimalustega (mille käisin esmakordselt küll välja alles juhtimisseminaril)… kui ka väärtushinnangute ja juhtimispõhimõtete, visiooni ja missiooni osas. Nendest rääkimine kodulehekülje vahendusel on oluline. Nii on neist kergem ka mujal kõnelda.
May 2nd, 2007 at 1:22
Ma nõustun Martiniga ja leian, et on ebamõistlik selle kohustuse panemine presidendile. TENi väärtused peaksid tulema välja igas TENi tegevuses, kõikidel tasanditel ja kogu aeg. TEN ei ole (enam) selline organisatsioon, kus on üks inimene, kes endas TENi essentsi kannab, sest see tõesti lämmatab selle inimese enda ideed (või siis selle inimese ideed domineerivad TENi põhimõtete üle). Mina ei taha, et Ideoloog mulle perioodiliselt peegeldab TENi olemust, mulle meeldiks kui seda peegeldaksid tükkhaaval paljud inimesed, kes TENi asju teevad. Aga mitte ükski inimene ei ole ka ainult TENi põhimõtetest kantud, vaid igaühel on lisaks sellele ka oma mõtted ja teemad, mis viivad potentsiaalselt ka TENi edasi.
P.S. Aga kodulehega tuleb tegeleda ja ka selle blogi mõte oli see, et siin kirjutavad oma tegemistest ja mõtetest kõik tenid, kes seda soovivad. Ja üldse mitte nii põhimõtteliselt ja globaalselt (kuigi seegi on teretulnud).
May 2nd, 2007 at 3:14
Jah! Me ei peaks lähtuma põhimõttest, et teeme midagi ja siis enne ja pärast seletame, kuidas see nüüd tenilik on/oli. Me peaksime tegema niiviisi, et me väärtused ja põhjusmõtted tegevusest läbi kumavad. Ja inimesed, kes selle lähedust enda maailmale tunnetavad, jäävad ka pidama ja seda kõike edasi kandma.
Ma ei hakka nimeliselt näiteid tooma, aga…:
Meil on inimesi, kes on väga tugeva abstraktse ja visonääri mõtlemisega. Nemad on tenid.
Meil on tugevaid praktikuid, kes on ka tenid.
Meil on inimesi, kelle jaoks on see organisatsioon eelkõige sotsialiseerumise keskkond. Nemad on tenid.
Meil on inimesi, kel on ülitugev missioonitunnetus - jälle tenid! Jne.
Aga pidevalt kellelegi mingit valmiskirjutet asja kuhugi dikteerida või siis lasta propagandamasinail huugata on mõnevõrra narr, sest nii me kitsendame nende inimeste enesemääratlust. TENi iseloomustabki minu arust väärtuste ja arvamuste paljusus. Ja iga inimene võib neid ju oma hierarhiasse panna, sest on ilmvõimatu, et TEN omandaks kõigile ühtse tähenduse mingi homogeense keskkonnana (mis eesmärki pidev jutlustamine täidaks). Mind nt hirmutaks see organisatsioonist eemale.
Ehk –> Kui me peame väärtuslikuks mõtteviisi ja organisatsiooni tuuma, pole muu TäppisIdeoloogia enam tähtis. Ja ma usun, et seda me teeme.
PS - TENi presidendina olen kõnelnud meie organisatsiooni toitvast mõtteviisist ja olemusest pea iga ürituse avamisel või lõpetamisel. Samuti on sellesisulisi arutelusid ning visioonikoosolekuid peetud. Arvan, et see on piisav.
May 2nd, 2007 at 3:17
Aga ma oleksin siiski konkreetsuse soovis huvitatud nendest reeglitest, millest kinni peaksime pidama. Triin, ehk tood näiteid?
“Kõikjalt TENis kajab küll vastu, et “Tulge! Tehke! Tundke end vabalt!”, kuid keegi ei räägi üheselt, mis on need reeglid, millest tuleb hoolimata kõigest kinni pidada.”