Tegusate blogi

Esmalt pean tunnistama, et olen Parle puhul teinud mitu viga. Olen püstitanud suuri lootusi ja asja haipinud, tegelikult ootusi täitmata. Ma ei ole suutnud edasi anda Parle visiooni ja luua ka tiimi, kes sellega tegeleks ja seda oma südameasjana võtaks. Tehnilise lahenduse osas olen teinud oma visiooni osas kompromisse, lubanud välja tulla poolikute asjadega teadmata, kas neid ka edasi arendatakse. Olen Parlet võtnud liiga “enda” projektina, laskmata sinna ligi palju teisi inimesi peale Triinu, tänu kellele sellest üldse midagi tänaseks sai.

Minu ainus ja algne eesmärk Parle osas oli tekitada koht, kus noored saavad ühiskondlikel teemadel arvamusi avaldada, kus tekiks samasugune diskussioon, nagu meie sessioonidel. Parle portaal oleks veebiajakiri mõtlevatele noortele ja esialgu jääkski selleks, tuues välja erinevaid vaatenurki ja avaldades selliseid arvamusi, mida mainstream meedias ebakohaseks peetakse. Tunnen, et sellise asja jaoks on vajadus olemas ja see aitaks meil sidustada oma teisi tegevusi ja kogemusi.

Kuidas see toimida saaks? See toimib ainult aktiivse ja elava kogukonna tekkimise teel. Olen rääkinud sellel teemal nii mõnede huvitavate inimeste ja institutsioonidega, kes oleksid valmis oma arvamusi Parles avaldama. Selleks on vaja ka asjast huvitatud, teotahtelisi vedajaid. Selleks on vaja uut tehnilist lahendust (mis oleks lihtsam ja selgem).

Parle senised arenguplaanid olid liiga ambitsioonikad. Ma ei välista, et tulevikus Parle areneb millekski selliseks, nagu seda vaimusilmas ette kujutasin, ent esmalt peame selle püsti panema ja tööle panema. Siis muu areng tekib iseenesest.

Olen jätkuvalt arvamusel, et Parlet on vaja mitte nii väga TENile, kui ühiskonnale. TENi jaoks on Parle võimalus avada ennast ühiskonnale ja anda midagi tagasi. TEN on ka piisavalt neutraalne, ent samas noorte hulgas populaarne, et sellist asja vedada. Ja kõik, kellega sellel teemal suhelnud on, on Parlest huvitatud olnud ja arvavad, et seda peaks edasi arendama.

Aga ma ei taha teha taas seda viga, et panustan millessegi, arvates, et kõik selle visiooniga automaatselt nõustuvad ja kaasa lähevad. Seetõttu küsingi, mis teie, tenide, meelest Parlest saama peaks ning kas peaks?

Kuna TENi IT juht on lahkumas ja mina vastutan juhatuses muuhulgas ka veebi eest, on praegu õige aeg uurida, kas tenide seas on huvilisi, kes võiksid endale võtta vastutusrikka ja olulise ülesande koordineerida TENi erinevate veebikeskkondade (ten.ee, parle.ee, eypestonia.ee, juhatuse intranet, wiki jne) arendamist. Vajalikud on teadmised veebiarendusest (sh PHP/MySQL oskused lisaks HTMLile) ning eelkõige valmisolek TENi ja tenide vajadustele vastavate lahenduste loomiseks ilma liigsete viivitusteta.

TENi veebil on oluline tähtsus TENi tegevuste läbiviimisel ja tenide sidumisel. Oleme harjunud kõrgel tasemel ja kasutajasõbralike veebilahendustega, märkamata, milline töö ja vaev selle arendamisse on läinud. Ootan aadressile kari.kasper@ten.ee sooviavaldusi koos motivatsioonikirjeldustega.

P.S. Parle arendus on tegelikult omaette teema: tegemist on asjaga, mille potentsiaali veel peaaegu üldse realiseerima ei ole hakatud, ent mille järgi vajadus ühiskonnas on suur. Kirjutan sellest peagi pikemalt.

Selle lehekülje lillelisus lummab, kutsub kirjutama. Ma olen TENist nii palju kirjutanud, veel rohkem rääkinud, ilmselt on see ka üks teemasid, millele olen oma elu viimastel aastatel kõige rohkem mõelnud, ent avaldada oma seisukohti nüüd, kus olen kõiges selles niisama palju sees kui väljas, on keerukas. Mitte seepärast, et mul oleks midagi varjata, vaid seepärast, et tenid pakuvad mulle endiselt nii palju äratundmisi ja on raske eristada, mis piirini peaks laskma asjadel kulgeda ning mis hetkest alates tuleb sekkuda, et ma ei näeks tekkivat paigaltammumise momenti.

Kari ütleb, et ma võtan paljusid asju, sh TENis, vägagi ja ehk liigagi tõsiselt. Ega mul olegi ennast siin millegagi välja vabandada - Karil on täiesti õigus. Usun, et see on igaühe loomuses võtta tõsiselt asju, mis on väärt asjad - TEN on väärt asi igas mõttes, igas teos, igas inimeses. TENi kõige suurem väärtus peitubki minu arvates tema potentsiaalis - see ei pea avalduma kohe nüüd ega ka paari aasta pärast, see ei pea avalduma isegi TENi kui organisatsiooni raames, aga ometi hoiab see meid ajast aega liikumises, otsinguil, lootuses see energia ühel hetkel täisjõus vallandada. See hetk, muide, on lähemal kui me arvatagi oskame…

Tunnistan ausalt, et lugenud linnulennuliselt läbi Kari ja Martini senised postitused, ei leidnud ma eest midagi sellist, mis peaks või võiks mind juba vaat et TENi vanakesena või justkui eemalolnuna suud üllatusest vautama või pead vangutama panna. Ma olen endiselt selle kõige sees ja see kõik on minu jaoks ootuspärane. Areng on ootuspärane. Ootuspära on loomulik. Mul on südamest hea meel, et TENis on selline ootuspärasus välja kujunenud. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie, TENi osanikud, ei ole juba ammu kokku leppinud, mis ajal ja mida me õigupoolest TENiga tahame saavutada. Me lihtsalt OLEME koos TENis, aga vähesed meist TEEVAD midagi, olgu siis TENis või või selle kiuste. Meie käes on võimas relv - jõud mõjutada noori ja seeläbi ühiskonda - aga kas me kasutame seda piisaval määral ning õigesti? Mis on see, mis hoiab tagasi? Mis on see, mis lukustab?

Mulle tundub, et see on hoiak, justkui TEN oleks eelmäng millelegi tõelisele. Et TEN on mäng ja see, mis järgneb, on päris. Et TENis saab proovida, katsetada, eksida, ellu jääda, sellest väljapool aga on kliima karmim ning sealt enam tagasiteed ei ole. Huvitav, kas TENis üldse on inimesi, kes näevad, et TEN juba ongi PÄRIS, sest siin üheaegselt nii projekteeritakse kui ehitatakse, armutakse ja lahkutakse, innustutakse ning pettutakse jne - kõik see toimib nagu päriselus. TEN ei ole ainult muinasjutt, nädalavahetus sõpradega, projektikirjutamine, sest meil on välja kujunenud oma elavad põhimõtted läbi aastate ja neist peetakse kinni.

Milles TENi väärtuste kogum siis ikkagi seisneb? Seda nimekirja on korduvalt alustatud enne mind ning jätkatakse ka pärast mind, kuid et ka vahepealne saaks kindlalt fikseeritud, siis olgu välja toodud kümmekond põhimõtet:

1. õpime üksteist õpetades

2. läheneme loovalt

3. ei jäta ukse taha kedagi, kes tahab astuda sisse

4. anname oma parima

5. hoolime võrdeliselt oma perest, sõpradest, kodukohast ja riigist

6. ei seisa kunagi käed rüpes, kui saame tõeliselt aidata

7. tegeleme asjadega, mis on olulised

8. paneme tööle head ideed!

9. tegutseme mõttekalt ja mõtestatult

10. oleme ja laseme teistel olla ise

11. teeme vigu ja see on ok

TENi endise presidendina tahaksin mina, et need neid väärtusi kantaks veel kaua, kuid et nad avalduksid veel selgemini ja tugevamini kui seni, sest vaid nii jõuame me lõpuks kuhugi välja. Praegu jõuame me ikkagi veel iga uue ringiga tagasi alguse juurde, aga vaja oleks rohkem spiraalsust, mitmedimensioonilisust, põimitust, sidet eri põlvkondade ja eri mõtlemisviiside vahel, hingestatust, mõjukust… Kuhu me välja jõuda tahame?

Kirjutan mõne sõna päris vabas vormis ka BNC’st, nagu Karile ja teistele lubanud olen.

Põhjamaades on toimunud huvitavad muudatused. Aastaid Rootsi EYP’d vedanud Fredrick Lee-Ohlsson on andnud teatepulga (veebruaris) üle Karlis Lapsale. Soomes toimus juba pisut varemgi võimuvahetus ning uus president on Ville Vasaramäki (eelmine oli eestlastele eriti hästi tuntud Tapio Schrey). Nendega sai ka Potsdamis pikalt räägitud ning tegemist on vaieldamatult väga kihvtide noormeestega. Ühtlasi on tekkinud tõenäoline hetk ka Põhjamaade EYP Rahvuskomiteede tihedamaks koostööks. Kes teab, kes teab? Seda ideed on muidugi veeretatud juba aastaid, vaja oleks energeetilist entusiasti.

Teiseks mõnest raskuskeskmest BNC diskussioonides:

Väga oluline aruteluteema oli Governing Body poolt esitatud NC’de recognition criteria (rahvuskomiteede tunnustamise kriteeriumid), milles ettepandud punkti 4b kohaselt:

“All recognised NCs commit themselves to involving teachers and alumni in the running of their NC, during events organised by the NC as well as at International Sessions of the EYP.”

See punkt tekitas palju vaidlust ning eriti ägedalt olid selle vastu (peale Eesti muidugi :D)  Tšehhi, Šveits… ja teisedki. Ka Dr Alan Flowers juhtis tähelepanu sellele, et EYP NC’de juhtimine on tohutult hea võimalus organisatsioonikultuuri ja haldamise tundmaõppimiseks ning proovimiseks: “las noored tegutsevad”. Diskussioonigrupp, milles mina olin, pooldas 8 inimest 10-st sellest punktist loobumist või muutmist lihtsalt nii õpetajate kui alumni haaramiseks tegevusse (kuivõrd see erineb oluliselt juhtimisest). Paraku ei suutnud ettepaneku teinud GB liikmed defineerida sõna “running”, anda selle olemusmääratlust. Ei adekvaatselt ega ebaadekvaatselt. Seepärast läks antud punkt kindlasti edasi järelvaagimisele.

Jättes kõrvale küsimuse üldfilosoofilisest tagaplaanist (et keegi teine kirjutab ette, millele teatud organisatsioonid end pühendama peaks, arvestama pühendumise kui sisemusest pärit tunde olemust), tuleb tunnistada, et see punkt on nii mõneski mõttes teravas vastuolus TENi varasemate traditsioonide ja olemusega. Seetõttu ei saanud ma just kerge südamega pealt vaadata EYP’s justkui tuntavat tsentraliseerimise, standardiseerimise ning seega nivelleerimise tendentsi. Muidugi mitte nii mustades toonides, aga siiski… tarbetult ranges vormis.

Teine punkt, mis põhjustas pikemaid arutlusi, oli NC’de commitment to select “school delegations rather than individuals at their NSS”. Nimelt esindasid traditsiooniliselt riike ühe kooli õpilastest moodustatud delegatsioonid. Eesti ja mõned teisedki maad on juba mõni aasta (ent eriti viimasel ajal) aga hakanud eelistama individuaaldelegaate, uskudes inimesse ning inimgruppi. Minule tundub see õiglasem ning aitab ühtlasi saavutada ka võimalikult mitmekesise (diverse) delegatsiooni, mis EYP’s eriliseks väärtuseks on. Loomulikult on ka vastuargument, mis suunavad tähelepanu vaid parimate valimisele, kui koolidelegatsioonides haaratakse tänu tugevamatele kaasa ka nõrgemad. Eesti puhul see muidugi erilist kehtivust ega tõeväärtust ei oma, sest juba meie rühmajuhid, kes aitavad pisut kaasa valimisprotseduurile, on erinevate lähenemisnurkadega ning delegatsiooni liikmeid valiv komisjon jälgib hoolega, et võimaluste andmine oleks ühtaegu nii objektiivne kui ka võimalikult inimese- ja motivatsioonikeskne ning isiksusi väärtustav. Näib, et Governing Body’le valmistab palju meelehärmi individuaaldelegaatide valimise suurenev tendents ning selles nähakse suurt ohtu EYP’d kui kooliprojekti murendava tegurina.

Seega, ootame järgmisi samme GB’lt. Tagasiside, mis NC’de esindajad Potsdamis andsid, pakkus neile kindlasti piisavat mõtteainet. Minu silmis on EYP jätkusuutlikkuse võti erinäolistes NC’des, kes saaksid kogemusi vahetada ning erinevaid tegevusväljundeid katsetada, mitte ei peaks mööda seatud nööri kõndima. Aga alati on erinevaid arvamusi. (Ja ega tegelikult lugu nii ahistav ka pole, kui esmapilgul tundub:D.)

BNC kõige põnevamad osad olid loomulikult need, mille käigus sai tutvuda teistes riikides tehtavaga, jalutada Berliinis hiigelsuurte lihavõttemunadega kaubamajas, kaunistada farewell-party ruumi (ja Kari on õige osav poiss lampide katmisel krepp-paberiga), lõhkuda kogemata õhupalle, arutleda, mis täht on boarding-passil, nautida Kari head huumorit… JA tantsida Eesti delegatsiooniga lõpupeo esimese loona “Ei skoori” järgi.. jne Või nagu meie sõber Maximillian 6. Eesti Sessioonilt ütles - “I knew you’d like the song as one to begin with.” Emotsioonid missugused. Ahjaa.. Ja nüüd ongi õige aeg kiita Potsdami Eesti delegatsiooni - tublid tenid! Muuseas, nende eriti populaarne laul on ka ühele sessi uudisvideole jäädvustatud.

EYP on vaieldamatult inspireeriv nähtus.

Lähen homme (õigemini juba täna) Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse Ümarlauale hariduse kättesaadavusest. Võib-olla tekitab seegi mõtteid, millest kirjutada tahan. Ometi ütlen aga ette ära oma arusaamise TENi ja kooli suhetest, kuna minu enda minevik ja tegemised enne TENi oled tugevasti seotud formaalse ja mitteformaalse haridusega, sh huviharidusega.

Minu jaoks on TEN väga mitme tasandiga õpikeskkond.  Me ei korralda üritusi, et olla võimsad ja võimalikult tasemel, me korraldame üritusi, et läbi positiivsete (vahel ka raskete) kogemuste õppida. Niisiis tuleb endale teadvustada kogemuspõhist õpet (kui vahendit, eesmärki…) nii delegaatide, rühmajuhtide, ajakirjanike, korraldajate, organisatsiooni juhtide, toimkonnaliikmete jm tasandil. Nõnda on õppimine kindlasti ka tulemuslikum. Minu eesmärk ei olnud teha (ega saa olema!) TENi siiski vaid traditsioonilises mõttes haridusprojektiks. See aga ei välista nii olulisi küsimusi, nagu mida tahan kogeda ja õppida, mis mulle sellest külge jäi jne. Maksab ka meeles pidada, et TENi õpe on igatahes sotsiaalsema ning  emotsionaalsema värvinguga. Ta ei saa (paraku?) kunagi (või vähemalt nii pea) asendama traditsioonilist haridusmudelit, ent selge on see, kui väärtuslik ja vajalik lisa ta sellele on.

Teiseks ei näe mina TENi koolis. Vastupidi, TEN peab jääma edasi võitlema mitteformaalse (NB mitte ebaformaalse, antud juhul) hariduse samba püsimise ning järjest ulatuslikuma aktsepteerimise eest. Seda näitab aga ainuüksi asjaolu, kui palju rakendust tenid järjest viimasel ajal igal pool leidnud on. Nende haridus- ja kogemuspagasit väärtustatakse. Ehk siis - kuigi hariduses on oluline koht kindlasti tenilikul mõtteviisil ja väärtushinnangutel (millest varemalt kirjutasin), samuti metoodikal, siis organisatsiooni ametlikku sidumist millegi köitvamaga ma vajalikuks ei pea. See aga ei tähenda koostöö tihendamise vajalikkust. Kuigi TEN on ja jääb heategevuslikuks organisatsiooniks noorelt noorele, siis usun, et oleme saavutanud juba sellise staadiumi, kus meil on midagi pakkuda ka õpetajatele. Vahetada mõtteid, kirjeldada meie tööstiili, arutleda rühmatöövõimaluste üle koolitunnis, tutvustada Euroopa Noorteparlamendi liikumist (Mis NB! ametlikult ON KOOLIPROJEKT) jpm. See aga tugevdab kõik arusaama TENist kui traditsioonilise kooliinstitutsiooni kõrval asuvast olendist, sihvakalt tõusvast oavarrest.  Ja kui nüüd muinasjutte meelde tuletada, siis võis nii mõndagi oavart mööda taevaülastele pilvedele ronida.

Muide, viimasel ajal oleme päris palju (tõsist?) nalja teinud, et tulevikus rajame tenidega oma kooli, mis armastab noort inimest ning käsitleb teda subjektina (tõepoolest, tõepoolest) ning usub iga inimese huvisse, tahtesse ja võimesse ise areneda selleks hääs keskkonnas.  Tundub, et sinna on olemas juba nii ajaloo-, keemia-, ühiskonnaõpetuse-, kirjanduse- , prantsuse keele ja inglise keele jpm õpetajad.  Oodakem huviga. TEN on sedavõrd noor ja kiiresti arenev organisatsioon, et huvitav on oodata nt 10 aasta möödumist, et vaadata, mis meist saanud on. Poliitikud? Juristid? Kohtunikud? või… Lasteaiakasvatajad? Õpetajad? Arstid?