Tegusate blogi

Mind ärgitas seda postitust blogisse lisama üks vestlus, mida ma eile ühe sõbraga telefonitsi pidasin. Tal oli nimelt eile sünnipäev olnud (mille ma, otseloomulikult!, ära olin unustanud) ning sellest kannustatuna läks me jutt vanusele ja vanusevahele ja kogemusele, mida inimesed aastate möödudes saavad.

Mina ja tema, olgugi et mõtteviisilt väga sarnased, oleme eluloolt ja välimuselt oi-oi kui erinevad: tema on viiekümnendale eluaastale lähenev kiilanev meesterahvas, mina äsja ülikoolist välja roninud neiu. Vanusevahet, kui ma väga mööda ei pane, peaks meil oma veerandsada aastat olema.

Välisele erinevusele vaatamata oleme me nüüdseks juba 6 aastat väga hästi läbi saanud ja tegelikult päris sõpradeks kokku kasvanud. Ta on üks neid inimesi, kellega ma olen maad ja ilmad läbi arutanud, pikkadel-pikkadel jalutuskäikudel käinud ja kell üks öösel helistanud, kui meel väga mustaks on kippunud minema. Side meie vahel ei erine oluliselt sellest, mis mul on nii mõnegi TENist pärit sõbraga - Toomas, Klairi, Marlen, Martin jpt - ent vanusevahe tõttu võtab meie suhe natuke koomilisi mõõtmeid. Näiteks on soojal suvepäeval juua ostes teenindajad mitmel korral tema käest küsinud: “Ja teie tütrele mida?” Kui ma olengi paar korda vaikselt lisanud, et tegelikult ikka ei ole tütar küll, on järgnenud pikk mõistev noogutus, justkui: “Ahaa, mees on mängukanni leidnud.”

Nojah, see selleks. Mida ma tegelikult öelda tahtsin, on see, et vaatamata meie läbisaamisele imestab ta seniajani, kuidas ta küll tookord, 6 aastat tagasi, 17-aastase noorega läbi võis hakata saama. Ta teab omast kogemusest, kuidas too 17-aastane tema vaimu ja mõtlemist oluliselt rohkem proovile pani kui keskealised eakaaslased, ent ometi ei oska ta imestamata olla. “Sellises vanuses ei ole ju veel mõistust peas.”

Nii, nagu ka 6 aastat tagasi, ei ole ma ka täna sellise väitega nõus.

Ma olen alati uskunud sellesse, et vaimujõud ei kogune lihtsalt ajaga, et: “Hopsasaa, nüüd sa said 80 ja nüüd sa tead, kuidas asjad käivad!” Tühjagi. Nagu ei olnud ei mu emal ega mu vanaemal tegelikult õigust mulle mingeid asju dikteerida lihtsalt selle pärast, et nad on siin kauem olemas olnud (küll aga seetõttu, et nad on mingeid asju TEINUD!), ei ole ka minul õigust kedagi paika panna lihtsalt seetõttu, et ma olen vanem. Ja see on miski, mida ma olen suuresti TENi kaudu kogenud.

Jõud ja tarkus kogunevad sellega, millest keegi läbi on läinud, mida kogenud - mitte ajaga.

Jah, tõsi, mida vanemaks keegi saab, seda rohkem on ta arvatavasti kogenud - kapsli sees elamata asjad ju lihtsalt JUHTUVAD ja ei jää midagi muud üle, kui nendega hakkama saada - ent see, KUI PALJU juhtub, on juba iseasi. TENi noortega tundub igasuguseid “asju” päris palju juhtuvat.

Mul on olnud õnn kohata tänu TENile inimesi, kelle ees ma sügavalt kummardaks. Meil on Marlen, kes oskas ise eluga hakkama saada juba siis, kui aastaid veel 18-ki polnud. Meil on Andre, kes kõnnib jala üle mäestike ja on näinud rohkem maid, kui pool TENi kokku. Meil on Klairi, kes oli huvitav jutukaaslane juba siis, kui ta alles Sütevaka 8. klassis käis ja juuksed punaseks värvis. Meil on Triin, kellest õhkub kodurahu. Meil on Ott, kes muneb suust kuldmune. Meil on imelaps Martin. Meil on Eric, kes süüvib ja ravib, kui oled läbi ja lõhki katki. Meil on Marit, kes on meie südametunnistus. Meid on nii palju! Meil on Martin, kes abiellub mõne päeva pärast.

Martiniga on üldse üks pidev viloshoovia. Kui ma esimesed õnnesoovid üle andnud olin, küsisin ma ta käest: “Martin, aga miks?” Ja teate, mis ta vastas? “Aga miks mitte.” Tõsi, miks mitte.

See pani mind jälle mõtlema. Põhjamaa indiaanlastel (ehk eskimodel, kuidas kellelegi) on laste kasvatamise suhtes selline põhimõte, et laps ei ole kellegi omand, kellegi käsutada, vaid üks pisike inimene, kes parasjagu selles kogukonnas kasvab. Kui laps tunneb, et ta on millegi jaoks valmis, siis see tähendab, et ta on valmis. Last võib küll keelitada ja õpetada, ent mitte käskida. Nad usuvad, et hing, kes lapse sees elab, on täpselt sama “valmis” kui täiskasvanute kehade sees elavad hinged, lihtsalt keha on alles väike.

Mulle meeldib see suhtumine.

Ma näen enda ümber väga palju enese hoidmist, enese kaitsmist - vahel, ärge saage minust valesti aru, täiesti põhjusega ja targalt! - mis laseb küll kehal aasta võrra vanemaks muutuda, ent ei hari hinge. Vahel tundub see pisut naljakaski. “Kui ma kord 30-seks saan, siis ma kindlasti tean, mida ma elult tahan!” 30-seks saades aga… on äkki tunne, et ei tea veel tuhkagi ja tegelikult oleks võinud tervet hunnikut asju juba varem tegema hakata.

Ja seetõttu tundub mulle ülekohtune ka see, kuidas noorele inimesele - tihti ilmasjata! - ülevalt alla vaadatakse ja öeldakse: “Laps, kasva veel, küll siis tuleb aeg.” Ma ei taha öelda, et kõigil noortel on sama palju kogemust, kui kõigil täiskasvanuil. Ma tahan öelda, et vahel on noorel inimesel hoopis rohkem (või hoopis vähem) vaimujõudu, kui vanuse järgi arvata võiks. Ja et vanus, eriti veel siis, kui see number väike on, pole piisav kellegi üle kohut mõistmiseks.

Nii, püüdes seda jubedalt laiali valgunud mõtet nüüd kuidagi tagasi kokku võtta…

Ma olen suuresti tänu TENile saanud kinnitust oma usule, et noor ei ole mitte lihtsalt vaheetapp lastekärust inimeseks saamiseks, vaid füsioloogia ja Eesti noorsootöö seadusega paika pandud piir. Ja et ma endast nooremaid kohates ja nende vastu kasvavat austust tundes hoiaks meeles teadmist, et see on täiesti okei.