Tegusate blogi

TENil on olnud võimalus oma üritustele ja projektidele raha saada väga mitmest allikast. Usun, et nii meie toetajad kui ka tenid ise on jäänud nende ürituste ja selle rahastusega rahule. Meie rahastuse võib jagada põhimõtteliselt kaheks: sihtotstarbeline projektipõhine finantseerimine (st mingi konkreetse üritus, nt sessiooni või sessioonide seeria korraldamiseks) ja püsikulude rahastus (st TENi jätkusuutlik areng, siseüritused, projektide planeerimine, raamatupidamine, võimalik tegevjuht jm palgalised töötajad). Esimese osaga on olukord suhteliselt hea, st meid tunnustatakse ja teatakse kui kvaliteetsete ürituste korraldajat ning seetõttu on ka projektirahastuse saamine lihtsamaks läinud. Püsikulude rahastamine on samas palju keerulisem: olema saanud kaks korda rahastust Tallinna Spordi- ja Noorsooametilt (TSNA) ning ühe korra ka Balti-Ameerika Partnerlusprogrammilt. TSNA toetus on küll tänuväärne, ent selle üheks tingimuseks on õigustatult, et kanda saab vaid Tallinnas toimuva tegevusega seotud kulusid ning kuluartiklid on äärmiselt piiratud (st raamatupidamine, ruumide rent, bürootarbed jms). BAPP aga on oma tegevust lõpetamas.

Samas on Haridus- ja Teadusministeerium samuti eraldanud suhteliselt suuri summasid noorteühenduste püsikuludeks. Need summad ei ole kunagi TENini jõudnud ja ilmselt ei jõua ka tulevikus. Probleemiks on noorsootöö seadus, mis iseenesest ei ole üldse halb asi, aga raha jagamise mehhanism on ebaõiglane ja suvaline. Seaduse § 16 näeb, ette noorteühendustele aastatoetuse jagamise riigieelarvest, ent § 18 järgi on seda õigus taotleda vaid neil noorteühendustel, kellel on vähemalt 500 liiget.

Noorsootöö seaduse § 18 on diskrimineeriv ja ebaõiglane, see on sekkumine põhiseaduslikku ühinguvabadusse. Toetuse saamine ei sõltu sellest, kui aktiivne või tulemuslik on tegevus, ega sellest kui paljude noorteni noorteühendus oma tegevusega jõuab. See sõltub lihtsalt sellest, kui palju inimesi on soovinud selle ühendusega liituda ja kui palju neid on vastu võetud. Sisuliselt tähendab see, et riik on läbi finantseerimise noorteühendusele ette kirjutanud, milline peaks olema tema liikmespoliitika.

TENil on veidi alla 200 liikme ning me ei sunni kedagi endaga liituma ega ole formaalset liikmestaatust kunagi oluliseks pidanud. Meie liikmed ei maksa liikmemaksu ega ei saa mingeid hüvesid, mida mitteliikmed ei saaks (peale üldkoosolekul juhatuse valimise õiguse). Meie liikmespoliitika on selles mõttes seadusega ühildumatu, et me ei kavatse ka edaspidi hakata vahet tegema liikmete ja mitteliikmete vahel oma tegevuses. Seetõttu ei olnud TENil kogu oma aktiivsuse ja üritustega asja aastatoetuste jagamisele, ega ole seda ka arvatavasti ka tulevikus. Seeläbi kannatab omakorda meie tegevuse jätkusuutlikkus ning me ei suuda olla nii professionaalsed kui tahaksime ega teha nii palju kui oleksime võimelised.

Ka Eesti Noorteühenduste Liit, noorteühenduste katusorganisatsioon, mille aktiivsed liikmed ja asutajad kunagi olime, ei ole huvitatud selle piirangu kaotamisest. Kui kasutada veidi banaalsemat väljendusvormi, siis milleks lasta TENisuguseid katla juurde: see teeb kogu supi lahjemaks. Aastatoetuste jagamist korraldav Noortepoliitika Nõukogu ei ole samuti huvitatud olukorra muutmisest, sest selle kõik liikmed esindavad organisatsioone, mis aastatoetust saavad.

TENi on piisavalt tunnustatud ning meie tegevused on piisavalt aktiivsed, et me vääriksime ka riigipoolset tuge. Samas ei ole võimalik meil seda saada, sest reeglid on tehtud sellised, mis meid aastatoetusest eemale hoiavad. Minu nägemuses on ainus võimalus leida muid rahastusallikaid erasektorist ja ise oma majandustegevust mõnevõrra arendada. Samas tuleks igal pool ja alati mainida kui noorteühenduste rahastusest ja nende heast elust räägitakse, et TENi kohta see jutt ei käi (mis puudutab aastatoetusi). Hoolimata sellest, et oleme olnud pikaajaline ja usaldusväärne partner nii riigile, kohalikele omavalitustele kui koolidele. Hoolimata sellest, et jõuame aastas kvaliteetselt (kolmepäevaste sisutihedate ürituste raames) suure hulga (ca 500 - 600) nooreni. Hoolimata sellest, et meid, meie üritusi ja tene muul viisil tunnustatakse.

Kirjutasin ülevaate sellest, kuidas ja kus mina TENi praegu näen, ning sellest, millised võiksid olla tuleviku prioriteedid.

Sügisel olen mina läbi teinud arengu selles mõttes, et muutunud on minu lähenemine TENile. Kui mõni aeg tagasi olin TENi võimekuse suhtes ettevaatlikul ja äraootaval arvamusel, siis nüüd on see asendunud optimismiga. Loodan, et sama kehtib ka paljude kohta teist. Kolm tegevussuunda (EYP, omaalgatused ja demokraatiakool) on ennast tõestanud ja peaksid lähiaastateks jääma meie tegevuse aluseks. Nende suundade väljaarendamine ja selgeks arutamine peaks olema esmane ülesanne.

EYP suunal on tegevus olnud stabiilselt hea: oleme saavutanud tunnustuse teistelt EYP komiteedelt, kellest osaga teeme tihedat koostööd, ent mille märgiks on nt ka see, et saame ka järgnevatel aastatel saata rahvusvahelistele sessioonidele 8 delegaadiga delegatsioone. Eesti rahvaarvu ja suurust vaadates on see suur saavutus, et meie noored saavad nii suures mahus osaleda niivõrd kõrgetasemelisel üritusel. Minu suured tänud kuuluvad siin Klairile, kes geograafilisest distantsist hoolimata on jätkuvalt oma ülesannete kõrgusel ning hoiab kätt EYP suuna pulsil.

Oleme sügise jooksul edukalt läbi viinud mitmeid innovatiivseid üritusi ja sõlminud uusi sõprussuhteid nii partneritega kui toonud juurde hulga uusi tene. Praegu võiks olla õige aeg arutada, mida koos edasi teha ning milliste tegevustega edasi tegutseda. Tean, et mitmetel meie seast on innustavaid uudiseid ja plaane, aga nendest ei ole mina kõige õigem inimene rääkima. Loodan, et üks koht, kus uusi plaane ja projekte tutvustatakse, võiks olla ka seesama blogi.

2008. aasta üks suuremaid ettevõtmisi saab olema uue arengukava koostamine, kus paneme paika selle, mis TENist saab lähimate aastate jooksul. Usun, et suur osa ettevalmistavast tööst on tegelikult tehtud ning oleme jõudnud olukorda, kus saame lubada endale unistada suurelt ja need unistused ka reaalsuseks muuta.

Miks ma nii arvan? Sest oleme enesekindlamad kui kunagi varem ning vaatame ühe kaugemale tulevikku. Täna plaane tehes ei räägi me enam ainult üritustest, mis toimuvad 2008. aastal, vaid ka neist, mis toimuvad 2009. Samuti ei tegele me enam üksikürituste korraldamisega, mis oma loomult ei ole alati jätkusuutlikud ning on ressursinõudlikud, vaid mõtleme suuremates kategooriates ja üritame luua erinevatest tegevustest süsteemsust, millest võidavad lõpuks kõik.

Kõige rohkem olen õnnelik selle üle, et, hoolimata TENi kasvamisest ja kiirest arengust, oleme jätkuvalt sõbralik ja soe perekond, kus pingevaba ja avatud suhtlemine on alati olulisel kohal. Liigume lähemale võrgustikorganisatsiooni ideaalile, kus ei ole ühte võimu- ja vastutuskeset vaid kus võimalused panustamiseks on kõigil.