Tegusate blogi

Mul on hea meel, et Eesti EYP kogemusega inimeste seas on olemas suur hulk neid, kes tunnevad, et on aeg pärast nelja aastat teha üks vägev rahvusvaheline üritus Eestis. Kindlust annab kindlasti see, et meil on kogemusi palju- erinevatel üritustel, erinevates riikides ja erinevate inimestega.

Meie inimesed on käinud sessioonidel Münsteris, Tessalonikis, Brüsselis, Taboris, Berliinis, Tamperes, Durhamis, Lübeckis, Riias, Espoos, Stockholmis, Göteborgis, Stavangeris ja nii edasi.  Erinevatel sessioonidel on erinev nägu ning igalt sessioonilt on palju õppida. Palju huvitavaid mõtteid-kogemusi välissessioonidelt annab rakendada just meie päris enda rahvusvahelise sessiooni puhul.

Ehitame selle võimsa maja üheskoos alt ülesse. Rahvusvaheline sessioon erineb oluliselt regionaalsessioonist, rahvuslikust sessioonist ja koolitustest. See on projekt, mille eduks on vajalik kaasata kõik korraldamishuvilised, kuna ta lihtsalt vajab palju enam mõtte- ja käejõudu. Siis tuleb sellest meie ühine looming, mida on hea meel näidata oma Euroopa sõpradele.

Mida konkreetselt oleks vaja teha selleks, et sessioon ühiselt ehitama hakata?

1. KOHT:  Euroopa Komisjoni Eesti esindus on olnud nõus olema meie korraldusliku tuumikgrupi kohtumiste korraldaja-majutaja. Nad on valmis andma flipchartidest ja post-ittidest kuni spetsialistideni välja. Seega meil on olemas koht.

2. AEG: Lepime kokku aja, mil saaksime kohtuda. Komisjoni esindus on valmis pakkuma ruume järgmisest nädalast.

3. PROTSESS:

I) Esiteks, meil on vaja kirjutada “Oma Lugu”. Vastata küsimustele: Miks tuleb EYP Eestisse? Väärtus Eestile, TENile, Eesti noortele ja Euroopale? Milline saab oleme selle sessiooni eriline nägu?  

 II) Teiseks, mõelda ”Oma Loole” tuginedes välja võimalikud kohad, kus sessioon võiks Eestimaal aset leida ja kujutada sessiooni “voolu” ehk kuidas sessioon voolab algusest lõpuni.

Ja siis viimistleda see “vool” konkreetsemaks plaaniks koos kõikide aksessuaaridega.

III) Kolmandaks,  leida rahastusallikad. Ja töötada meeskondadena välja konkreetsed projektid fondidesse ja teistel võimalikele sponsoritele.  

4. TÖÖ KORRALDAMISEST:
Meie eeliseks on see, et saame kasutada erinevaid gruppe: nii võimalike ideepakettide välja töötamisel kui ka rahastustaotluste kirjutamisel.

5. VASTUTAMISEST:  TENis on palju häid näiteid, kus pühendunud inimesed tulevad kokku ja leiavad ühiselt tee, kuidas jaotada vastutusalad ja leida viis enda töö koordineerimiseks. Inimesed suudavad üheskoos kokku leppida, kas ja keda soovitakse peakorraldajaks-koordineerijaks. Selleks ei ole ilmtingimata vaja konkurssi.

Võib juhtuda olukord, kus mõni inimene-grupp tuleb küll välja hea konkursiideega, kuid reaalsest kaheaastases korraldusprotsessis ei suuda nii hästi hakkama saada kui paberi peal kirjas.

Sellist ohtu välistab projekti koos ehitamine. Samuti see, kui tulemusi ja protsessi pidevalt üheskoos hinnatakse. Ning sellest tulenevalt koostööd parendatakse ja tulemusi saavutatakse.

Minu jaoks isiklikult on see põhimõtteline küsimus, kas EYP rahvusvahelisest sessioonist Eestis saab laiapõhjaliselt üheskoos ehitatud ja läbi viidud sessioon või mõne inimese idee põhjal korraldatud sessioon. Olgu raskused vahepeal missugused tahes, eelistan esimest.

Seepärast pakun, et huvitunud võiksid kohtuda juba järgmisel nädala alguses- teisipäeval kell 16 Euroopa Komisjoni Eesti esinduses.

Huvitunuid?

2003. aastal korraldati Eestis EYP rahvusvaheline sessioon. Tahan rääkida sellest, mida märkasin ja kuidas mulle asjad tundusid- olin toona sessioonil delegaat.

Kõndisin Eurovillage ajal Gustav Adolf Gümnaasiumi koridorides ja kuulsin kaht inimest rääkimas inglise keeles. Üks ütles teisele : “This session is definitely the best international session I have ever seen.” Pärast sain teada, et üks nendest oli väga suure kogemusega tegelane EYP-s ja teine EYP tollane juht Bettina Carr-Allinson. Tol hetkel ei osanud ma sellesse kuidagi suhtuda. Aastaid hiljem, olles käinud väga mitmetel sessioonidel üle Euroopa, tunnen selle kommentaari üle uhkust. Ja ma olen muuseas seda kommentaari kuulnud ka enne ja väga mitmete inimeste suust. Tohutult hea meel on mul, et TEN ja tollane EYP Estonia suutisid mitte ainult tuua Euroopa Tallinnasse, vaid ka teha seda parimal võimalikul viisil.

Hea töö, Kari! (Kari oli peakorraldaja.)

Organiseerimise poole pealt ma märkasin, et meie korraldajad olid tõesti väga palju vaeva näinud. Kõik üritused leidsid aset parimates võimalikes kohtades: team-building Roosta Puhkekeskuses, komiteetöö Tallinna Inglise Kolledzis, majutus Reval Hotelis, Eurovillage GAG-s ja peaassamblee Sakala Keskuses ning lõpupidu oli Olümpia Hotellis. Korraldajad töötasid väga professionaalselt: äratused täpselt õigel ajal, küsimusele sai alati vastuse, korraldajad olid alati vajadusel olemas, ajajuhtimine oli hea, jne. Lisaks kõigele oli sessioonil ilus sära ja hingus. Oli tunda, et Eesti korraldajad töötavad hiilgavalt ja samas viimase piiri peal. Niimoodi, et väljakutse on tohutu ja lahendatavaid probleeme rohkem kui küllaga, aga areng ja nauding sellest sellevõrra kiirem. Usun, et kogu see kogemus oli tolleaegsetele tegijatele põnev, kuid samas uus ja mõnes mõttes ka ennenägematu.

Möödunud on varsti neli aastat sellest rahvusvahelisest sessioonist Tallinnas. Meie inimesed on käinud kümnetel kui mitte sadadel sessioonidel Euroopas. Oleme korraldanud vahe peal umbes 20 sessiooni ja palju-palju muid üritusi. Usun, et TENi kogemusi ürituse-sessioonide korraldamisel saab võrrelda ehk vaid sakslaste kogemustega. Pole olukorda, mida meie korraldajad pole kogenud.

Samas pole me sellest hoolimata korraldanud Eestis mitte ainsatki rahvusvahelist sessiooni-foorumit, mis tooks Eestisse rohkem kui paar delegatsiooni. Euroopas küll teatakse, et need eestlased pidevalt teevad midagi, aga kuidas ja kes, seda ei tea keegi.

Aeg on astuda uus samm ja tuua Eestisse EYP rahvusvaheline sessioon. Räägitud on sellest isegi TENi juhtkonna ja EYP juhtkonna vahel palju, aga otsustavat sammu pole tehtud.

Eelkõige on rahvusvahelist sessiooni Eestis vaja TENile endale. Me vajame väljakutset, mis ühtaegu paneks meid proovile , kuid samas tõstaks suurest õnnestumisest eneseusku ja -kindlust. Vajame väljakutset, mis annaks meile võimaluse kasutada kõiki neid üliandekaid inimesi ja aastaid talletatud kogemusi. Vajame väljakutset, mis mobiliseeriks kõiki meid, millegi praktilise ja suure tegemisel.

Me vajame EYP rahvusvahelist sessiooni Eestis ja Euroopa tahab, et näitaksime taas enda ilusat nägu ja tugevat keha.

Bialystoki rahvusvahelise sessiooni grupijuhtide meeskond sai möödunud nädalavahetusel kokku Berliinis EYP peakontoris. Kohal olid grupijuhid, sessiooni peakorraldaja ja EYP juhtorgani Governing Body liikmed.

Grupijuhtide teemakoolitus (Chair Content Training-CCT) leidis aset teist korda EYP ajaloos. Koolituse mõte on tuua grupijuhid umbes kuu aega enne üritust kokku, et koos arutada läbi teemad, mis tulevad arutusele sessioonil. Lisaks viisid sessiooni president Chris Tripp ja EYP inimressursside eest viimaseid päevi vastutav Tapio Schrey läbi grupijuhtide meeskonnaehituse.

Sessionidel enne Potsdami (kevadine rahvusvaheline sessioon) püüti nii grupijuhtide teemaarutlus kui ka meeskonnaehitus läbi viia paar päeva enne sessiooni algust. Paar päeva enne sessiooni kohtumine ei saavutanud paraku tulemusi. Põhiline edasiminek on see, et grupijuhid on läbinud korraliku Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ning teemade sisusid ja tagamaid avava koolituse. Samuti on meeskond kohtunud silmast-silma, mis lihtsustab edasist suhtlust interneti teel. Oluliseks tuleb pidada ka seda, et grupijuhte koolitati samuti grupidünaamika osas. See kõik on tugev alus, et grupijuhid oleksid väga hästi ettevalmistunud lähenevaks sessiooniks. Õhus on tunda inspiratsiooni ja muutusi.

Sellise koolituse vajadus lähtus eelkõige sellest, et rahvusvahelise sessiooni resolutsioonid, komiteearutelud ja peaassamblee arutelud on tihtipeale faktiliselt ebakorrektsed ja ülelihtsustatud. Samuti on delegaatide ettevalmistus olnud sessioonidel äärmiselt nõrk. Eriti valvsaks peaks meid tegema Eesti delegatsioonile Kiievi rahvusvahelisel sessioonil antud väga nõrk hinnang. Olime grupijuhtide poolt antud hinnangu põhjal eelviimased. Kuid lihtsustatud ja faktiliselt ebakorrektsete arutelude probleem on ennekõike üldisem ja laiapõhjalisem kui ainult mõni üksik riik.

Seetõttu on EYP juhtkond (Governing Body) püüdnud reageerida sellele probleemile grupijuhtide põhjalikuma ja professionaalsema ettevalmistuse teel. Niimoodi on võimalik tuua aruteludesse teadlik ja kogenud pilk.

Samas on selge, et antud probleemi ei saa kõrvaldada pelgalt grupijuhtide koolitusega. Vaja on seda, et rahvusvahelisel sessioonil oleksid teadlikud, proaktiivsed ja ettevalmistunud delegaadid. Delegaatide ettevalmistus on eelkõige rahvusliku komitee (National Committee) pädevuses ja vastutusel. See tähendab, et iga riik vastutab, kes ja kuidas teda esindavad.

Me peame lähenema sellele väljakutsele mitmest otsast. Vajame seda, et delegaadid näeksid vaeva teemadega enne rahvuslikule sessioonile tulekut ja rahvusvahelisele sessioonile minekut. Ennekõike on teema tundmine ja suutlikkus teemavaldkonnas kiirelt reageerida iga inimese enda vastutada. Seetõttu ma kutsun kõiki Eestit suvesessioonil Bialystokis esidavaid delegaate nägema vaeva ja uurima enda teemat. Internet ja raamatud on kättesaadaval.

Samas peab rahvuslik komitee samuti parendama delegaatide ettevalmistust. On TENi vastutusel, kes ja kui oskuslikult esindab Eestit Euroopa Noorteparlamendi sessioonil. Pakun välja, et TEN võiks kutsuda rahvusvahelisele sessioonile minevad delegaadid Euroopa Liitu ja vastavaid teemasid käsitlevale koolitustele. Leiame inimesed ja ruumid, et korraldada delegaate ettevalmistav ühe-kahe päevane koolitus.

Teine küsimus, mida peame arutama, on delegaatide valiku kriteeriumid ja protseduur. Praegune süsteem ei ole jätkusuutlik: delegaadid tulevad sessioonile ja lahkuvad poole päeva pealt ning ettevalmistus on märgatavalt nõrk. Samuti seaksin kahtluse alla, kas aastaid kasutatud valiku süsteem, kus grupijuhid kirjutavad soovituse (recommendation‘i) ja siis juhatus või mõni teine kogu valib sooviavaldanute hulgast välja meid esindava delegatsiooni, viib meid soovitud tulemuseni. Tavaliselt lõppeb see sellega, et kandideerivad rahvuslikust sessioonist osa võtnud delegaadid, kellest paljud on jõudnud TENi regionaalsessioonil aktiivselt osaleda delegaadina, mõni isegi ajakirjaniku või grupijuhina. Reaalsus on paraku see, et TENi regionaalsessioon ja Euroopa Noorteparlamendi rahvusvaheline sessioon on kaks väga erinevat maailma. Need, kes on tublid TENi liikmed, ei pruugi olla tingimata head esindajad Euroopas.

Kriteeriumid, mida oleme viimastel aastatel lõdvalt jälginud, saavad rahvusvahelise sessiooni reaalsuses hakkama saamiseks paratamatuks eeltingimuseks.

Delegaat peab olema huvitunud kohalikust, Euroopa ja rahvusvahelisest poliitika- ja majanduselust. Tal peavad olema väljapaistvad teadmised nendes valdkondades. Ta peab suutma ennast väga heas inglise keeles väljendada. Väga oluline on inimese suutlikkus olla enda grupi positiivseks mõjutajaks ja edasiviijaks. Ja tugev tahe kogeda Euroopa kultuure ja inimesi nende erinevates kehastustes. Sellised inimesed suudavad kogeda Euroopa Noorteparlamendi sessiooni täiel rinnal, et seda tagasi panustada nii meie Euroopa katuseorganisatsiooni kui ka olla meie kohaliku EYP elu arendajaks ja edasiviijaks.

Rahvusvahelisel sessioonil osalemine on suur au ja väljakutseid esitav rännak. Inimesed, kes rahvusvahelistel sessioonidel osalevad, peavad suutma vastata nendele ootustele. On aeg arutada, kuidas seda saavutada. Üks võimalikest lahendustest võib olla see, et meie delegatsiooni valib suure rahvusvahlise kogemusega kohtunike (Jury) meeskond.

Postitan nüüd pisut vähem kui kahe nädala eest kirjutatud. Loodan, et on veel lugemiskõlbulik.

Ühtlasi on see vastus presidentide blogis Ragnari poolt kirjutatule.

1. Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”

Minu arusaam inimestest ja organisatsioonikultuurist, seda eriti TENi puhul, ei luba selle väitega nõus olla. Ma usun, et vabadusega kaasneb vastutus, tegutsemisvõimaluste ja endale südamelähedasse suunda liikumisega tõeline missioonitunne. TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!” Ja seda peab TENi president oma liikmetele rääkima J Ning juhatuse võetud tulevikupildi suundi selle missiooni kandmiseks välja kommunikeerima.

2. Mina usun toimkondadesse, mis võimaldavad aktiivse sisulise tegutsemise viia juhatusest välja. Praegu, kui organisatsioon on tohutult paisunud, on eriti taunimisväärne, kui juhatuse liikmed osalevad iga ürituse korraldamise või ettevõtmise vedamise juures, nagu ennemuiste. Meil on vaja tugevaid toimkonnajuhte, kel on head organisatoorsed-administratiivsed võimed. Siis saab juhatus näha TENi tervikpildina ning nõukogu pole vajagi. Pealegi tekitaks nõukogu tarbetuid pingeid juhtimises. Kui nõukogu ja juhatus on mõlemad valitavad, siis tekivad nö legitiimsuseprobleemid jpm. TENi tulevik ei ole rabedates struktuurireformides, vaid süsteemide sissetöötamises. Praegu pole ka ühtegi objektiivset argumenti, miks grupid(? – mis on tõttöelda mulle täiesti tundmatu kontseptsioon) või midagi muud oleksid jätkusuutlikumad.

Võrgustikulaadselt siis:

Ten –> toimkond/toimkonnad –> juhatus <– toimkond/toimkonnad <– ten

3. Juhatus ei ole teenindaja, selline sõnakasutus on minu tähendusväljas eriliselt halvustava maiguga. Juhatus on kogum laia silmaringi ning suure kogemuspagasiga teenreid, kes teenivad (erilist austust ja lugupidamist vääriv tegevus, muide!) Eesti noorsugu, nagu teevad ka teised tenid. Kui juhatus oleks puhtalt administratiivne organ, kelle ülesandeks on vaid teenindaja, siis kaoks inimeste motivatsioon sinna kuulumiseks. Ning tervet juhatust tasustavate inimeste kogumiks muuta ka ei maksa. TEN ei tohi kaotada oma võlu – sellise natuke segi ja vaba, veerandi jagu romantiliselt põlve otsas tehtava organisatsiooni oma.

Toimkondade kõrval ning siseselt eksisteerib aga juba praegu projektitiime. Nii on ka meie sessioonid vm ju tegelikkuses projektid, mille järjepidevuse peale peaks muidugi rohkem mõtlema. Nii on aga kujunenud mitteformaalselt päris arvestatav TEN-Tallinn projektitiim, millest samuti peagi kuuleb.

4. Parle brändi osas olen mõnes mõttes nõus. Parle on TENi nägu avalikkuse poole, nii olen alati seda öelnud. Ma olen siiralt kurb, et Parle Noorte Riigikogu ajal selle seos TENiga nii kesiseks jäi v jäeti. Selle kohta on juba tagasiside antud, loodan, et ka arvesse võetud. Hetkel oli Parle TENi bränd (mis jõustab TENi kui mõtteviisi!!!) ja minu visioonis ta selleks jääbki. Anname temalegi aega. Ma arvan, et rabedusest aitab praegu TENi enam selline soodne pärituules purjetamine.

5. TEN õpib end müüma ja kommertsialiseerima, ent siin tuleb olla pisut ettevaatlik. Mina ei soovi kaotada, nagu öeldud, TENi olemust, mis on noorelt noorele. Heategevuslik ettevõtmine mitteformaalse hariduse tuules ja organisatsioon noorelt noorele. Meie väljamüük peab olema organisatsiooni ja mõtteviisi teenistuses, et end nö ära elatada. See EI TOHI saada omaette eesmrägiks.

Ja koostöö õpetajatega ning nö õpetajate programm on juba mõnda aega olnud liigutamisel. Seega palju ideid on juba küpsenud ka teistes peades ning neid viivadki ellu nende ideede autorid, nende ideede eest vastutajad, kantuna TENi missioonist. Selliste heade ideede elluviimiseks ongi tarvis, et end määratleks aktiivse tenina nii vanad kui noored.

6. Praegune TENi probleem on meie liigne ajalikkus ja muutumine. Järjepidevust ei ole! Ma ei tea, kust on pärit mõtteviis juhatusest kui aasta või maksimaalselt kaks ”rämedat” tööd tegevast institutsioonist, kes siis väärikalt pensionile puhkama suundub. Tõesti ei tea. Oskab keegi mind aidata? See on põhjus, miks paljud head ideed hukuvad. On selge, et me nõuame üksteiselt liiga palju. Ja nende suurte nõudmiste plaanil jäävad paljud väiksed ja vahest veelgi paremad tegemised tähelepanu ja tänuta. TEN peab õppima rohkem oma tegevusi, võimalusi ja vastutust hajutama kõikidele liikmetele (selleks pole vaja nõukogu või projektijuhte vms, piisab enda määratlemisest teni ja ühe või mõne või isegi mitte ühegi toimkonna või töögrupi liikmena). Selle jaoks, nagu ütlesin, on vaja pigem ühist missioonitunnetust, mille juhatus ja teised huvitatud visiooniks ja terviklikeks tegevusplaanideks kujundavad. Mina usun, et millalgi saab aeg küpseks TENi motoks J Aga ehk on see pelgalt seetõttu, et mina olen harjunud tegutsema mingi sisemise tungi ajel, mitte ainiti kauget eesmärki silmas pidades. Enne maksab mõelda miks… ja siis kuhu. Nii sünnivad suurimad visioonid, ma arvan.

7. Mulle on pahaks pandud, et küsin ja ei vasta. Või õigemini, et ei räägi TENi jaoks olulisest tuleviku perspektiivis. Seega püstitangi viimaks mõningaid sihte, mõtteid, ootusi sellest, kuhu võiksime näiteks viie aastaga jõuda. Kui aeg on küps, siis varem, kui ei, siis hiljem. Kui on nende osas konsensuslikku tööindu, siis palun, kui ei, siis ei maksa forsseerida. Nii peangi õigeks. Ja kirjutan vaid mõnest valdkonnast.

• EYP – praegu on hakanud mitmed teisedki rahvuskomitee tegema sarnaseid asju, mis meie. Oleme omamoodi teenäitajad olnud, meilt võetakse šnitti. Et ajaga kaasas püsida ning jätkuvalt pioneer olla, on tarvis jätkata organisatsiooni kohalike tegevuste arendamist, ent sellest on vähe kasu, kui ei suuda enda nägu rahvusvahelisele tasandile suuremalt edasi anda. Näen vajadust peagi korraldada Eesti rahvusvaheline sessioon, et näidata ning rakendada aastate jooksul selleks kujunenud sotsiaalset, finants jpm kapitali. Samuti on tarvis Läänemere maade koostöö osas edasi liikuda – Soome tegi esimese Baltic Regionaliga algust. Ehk siis näen Eesti aktiivsemat osalust lisaks EYP poliitika ja põhimõtete kujundamisel ka praktilises organiseerimistegevuses ning näiteks iga-aastast panustamist Läänemere maade Regionali.

• Eesti – pean esmatähtsaks saavutatud sidemete hoidmist ning uute loomist KOVidega. Viie aasta pärast võiks olla meil selline koostöö nagu praegu Tallinnaga paljude teistegi omavalitsustega. Me oleme täisväärtuslik partner noorsootöö korraldamisel, olles säilitanud põhimõtte ”noorte juhitud organisatsioon üritusega noorelt noorele”. J Tallinnas, ma usun kindlameelselt, saab traditsiooniks iga-aastane noorteparlament ning sellest sündinud projektid (TEN olgu neile inkubaatoriks). Näiteks näen TENi iga-aastaselt rändamas koostöös maavalitsustega mööda 4-5 Eesti regiooni (a’la Lääne-Eesti ja Saared või Kagu- ja Lõuna-Eesti või Ida- ja Kirde-Eesti). Selle koostöö raames võiksime saada püsivale reale mitmete omavalitsuste eelarves (kui nüüd Langi mõte maavalitsused laiali saata laiemat kõlapinda ei leia :P, aga me oleme kiire kohanemisvõimega). Pean selles osas murranguliseks aastal 2007 ja 2008 Tallinnas toimuvat. Samuti on oluline innovatsioon =) TEN ei ole viie aasta pärast establishment’i käepikendus noorteni (nagu ehk Kari võib-olla ütleks :P). Me koostame ürituste kontseptsioonid, lähtealused, programmid ja loome olemuse ise, oma äranägemise järgi. Tenid on ka viie aasta pärast eksklusiivdisainerid, mitte konveierlindi montöörid.
• TEN kui koolituskeskus Viie aasta pärast pakub TEN professionaalset koolitust kõikidele noorteorganisatsioonidele vähemalt kahel eesmärgil: jagada ühiskonnateadlikke hoiakuid ning sellega lahutamatus seoses olevaid teadmisi ning samuti jagada kogemusi sellise mõtteviisi propageerimisel noorsootöös. TENi koolitus olgu eelkõige kogemuskeskne, tuginedes adekvaatsetele põhimõtetele. Lisaks maksab teha märksa rohkem häält mitteformaalse hariduse kujundamisel ning selle koolitus- ja tutvustusvaldkonnas. Esinemine konverentsidel ja ümarlaudadel on viie aasta pärast TENi liikmete argielu osa.
• TEN on tuntud väärtushinnangute- ja missioonipõhise organisatsioonina! On kurb tõdeda, et see vähendab meie meediakajastusvõimalusi (Ragnar kirjutab aktiivsest kaasarääkimisest avalikkuses, ent selline teema nagu väärtushinnangud ei müü just erilisel kombel), ent ürituste ja tegemiste kaudu levib sõna ja mõte. Kuue aastaga on siin tehtud hüpe ning sarves on veel püssirohtu veel mitmeks. Selliseid väärtushinnanguid kandvad tenid on aga muutunud arvamusliidriteks. On tõenäoline (ning suisa eesmärk, leian), et praegused organisatsiooni liikmed kirjutavad meedias viie aasta pärast aktsepteeritavaid arvamuslugusid, mis on eriti hinnatud oma parteipoliitilise sõltumatuse poolest. Meie organisatsiooni suur eripära on sõnavabadus ning arvamuste väärtustamine. On täiesti võimalik, et kahel tenil on ühes küsimuses vastupidised arvamused ning kui need ka (diskussioonivormis) ajakirjandusse jõuavad, on ainult tähelepanuväärne. Just seda me ju rõhutamegi. Mina julgen küll igale kirjatööle alla panna, et olen ten (mitte küll TENi juhatuse liige vms). Meie organisatsioonil pole päevapoliitilistes küsimustes ametlikke seisukohti, meie inimestel aga lähtuvalt jagatud väärtushinnangutest ning kaasarääkivast olemusest aga on!

Nüüd küsite, millest see kõik sõltub. See sõltub minust, Sinust, meist, teist. Sellest, kas sarnased eesmärgid on ka teistel inimestel, kes tegutsema hakkavad. Ükski dokument või 4-5 aasta peale etteseatud piiirid või kindlad levelid, kuhu jõudma peame, ei tohi hakata meie teotsemisvabadust piirama ning uusi inimesi kasti suruma. Nad annavad meile läbimõeldud suuna, millesse usume. Eesmärkide püsitamisel on TENis vääramatu roll ka nendel, kes nendeni ise ka praktilise tegevusega kaudu jõuda soovivad.

Kui kütust on, miks siis jätta miilid mõõtmata?

Kirjutan mõne sõna päris vabas vormis ka BNC’st, nagu Karile ja teistele lubanud olen.

Põhjamaades on toimunud huvitavad muudatused. Aastaid Rootsi EYP’d vedanud Fredrick Lee-Ohlsson on andnud teatepulga (veebruaris) üle Karlis Lapsale. Soomes toimus juba pisut varemgi võimuvahetus ning uus president on Ville Vasaramäki (eelmine oli eestlastele eriti hästi tuntud Tapio Schrey). Nendega sai ka Potsdamis pikalt räägitud ning tegemist on vaieldamatult väga kihvtide noormeestega. Ühtlasi on tekkinud tõenäoline hetk ka Põhjamaade EYP Rahvuskomiteede tihedamaks koostööks. Kes teab, kes teab? Seda ideed on muidugi veeretatud juba aastaid, vaja oleks energeetilist entusiasti.

Teiseks mõnest raskuskeskmest BNC diskussioonides:

Väga oluline aruteluteema oli Governing Body poolt esitatud NC’de recognition criteria (rahvuskomiteede tunnustamise kriteeriumid), milles ettepandud punkti 4b kohaselt:

“All recognised NCs commit themselves to involving teachers and alumni in the running of their NC, during events organised by the NC as well as at International Sessions of the EYP.”

See punkt tekitas palju vaidlust ning eriti ägedalt olid selle vastu (peale Eesti muidugi :D)  Tšehhi, Šveits… ja teisedki. Ka Dr Alan Flowers juhtis tähelepanu sellele, et EYP NC’de juhtimine on tohutult hea võimalus organisatsioonikultuuri ja haldamise tundmaõppimiseks ning proovimiseks: “las noored tegutsevad”. Diskussioonigrupp, milles mina olin, pooldas 8 inimest 10-st sellest punktist loobumist või muutmist lihtsalt nii õpetajate kui alumni haaramiseks tegevusse (kuivõrd see erineb oluliselt juhtimisest). Paraku ei suutnud ettepaneku teinud GB liikmed defineerida sõna “running”, anda selle olemusmääratlust. Ei adekvaatselt ega ebaadekvaatselt. Seepärast läks antud punkt kindlasti edasi järelvaagimisele.

Jättes kõrvale küsimuse üldfilosoofilisest tagaplaanist (et keegi teine kirjutab ette, millele teatud organisatsioonid end pühendama peaks, arvestama pühendumise kui sisemusest pärit tunde olemust), tuleb tunnistada, et see punkt on nii mõneski mõttes teravas vastuolus TENi varasemate traditsioonide ja olemusega. Seetõttu ei saanud ma just kerge südamega pealt vaadata EYP’s justkui tuntavat tsentraliseerimise, standardiseerimise ning seega nivelleerimise tendentsi. Muidugi mitte nii mustades toonides, aga siiski… tarbetult ranges vormis.

Teine punkt, mis põhjustas pikemaid arutlusi, oli NC’de commitment to select “school delegations rather than individuals at their NSS”. Nimelt esindasid traditsiooniliselt riike ühe kooli õpilastest moodustatud delegatsioonid. Eesti ja mõned teisedki maad on juba mõni aasta (ent eriti viimasel ajal) aga hakanud eelistama individuaaldelegaate, uskudes inimesse ning inimgruppi. Minule tundub see õiglasem ning aitab ühtlasi saavutada ka võimalikult mitmekesise (diverse) delegatsiooni, mis EYP’s eriliseks väärtuseks on. Loomulikult on ka vastuargument, mis suunavad tähelepanu vaid parimate valimisele, kui koolidelegatsioonides haaratakse tänu tugevamatele kaasa ka nõrgemad. Eesti puhul see muidugi erilist kehtivust ega tõeväärtust ei oma, sest juba meie rühmajuhid, kes aitavad pisut kaasa valimisprotseduurile, on erinevate lähenemisnurkadega ning delegatsiooni liikmeid valiv komisjon jälgib hoolega, et võimaluste andmine oleks ühtaegu nii objektiivne kui ka võimalikult inimese- ja motivatsioonikeskne ning isiksusi väärtustav. Näib, et Governing Body’le valmistab palju meelehärmi individuaaldelegaatide valimise suurenev tendents ning selles nähakse suurt ohtu EYP’d kui kooliprojekti murendava tegurina.

Seega, ootame järgmisi samme GB’lt. Tagasiside, mis NC’de esindajad Potsdamis andsid, pakkus neile kindlasti piisavat mõtteainet. Minu silmis on EYP jätkusuutlikkuse võti erinäolistes NC’des, kes saaksid kogemusi vahetada ning erinevaid tegevusväljundeid katsetada, mitte ei peaks mööda seatud nööri kõndima. Aga alati on erinevaid arvamusi. (Ja ega tegelikult lugu nii ahistav ka pole, kui esmapilgul tundub:D.)

BNC kõige põnevamad osad olid loomulikult need, mille käigus sai tutvuda teistes riikides tehtavaga, jalutada Berliinis hiigelsuurte lihavõttemunadega kaubamajas, kaunistada farewell-party ruumi (ja Kari on õige osav poiss lampide katmisel krepp-paberiga), lõhkuda kogemata õhupalle, arutleda, mis täht on boarding-passil, nautida Kari head huumorit… JA tantsida Eesti delegatsiooniga lõpupeo esimese loona “Ei skoori” järgi.. jne Või nagu meie sõber Maximillian 6. Eesti Sessioonilt ütles - “I knew you’d like the song as one to begin with.” Emotsioonid missugused. Ahjaa.. Ja nüüd ongi õige aeg kiita Potsdami Eesti delegatsiooni - tublid tenid! Muuseas, nende eriti populaarne laul on ka ühele sessi uudisvideole jäädvustatud.

EYP on vaieldamatult inspireeriv nähtus.