Tegusate blogi

TENil on olnud võimalus oma üritustele ja projektidele raha saada väga mitmest allikast. Usun, et nii meie toetajad kui ka tenid ise on jäänud nende ürituste ja selle rahastusega rahule. Meie rahastuse võib jagada põhimõtteliselt kaheks: sihtotstarbeline projektipõhine finantseerimine (st mingi konkreetse üritus, nt sessiooni või sessioonide seeria korraldamiseks) ja püsikulude rahastus (st TENi jätkusuutlik areng, siseüritused, projektide planeerimine, raamatupidamine, võimalik tegevjuht jm palgalised töötajad). Esimese osaga on olukord suhteliselt hea, st meid tunnustatakse ja teatakse kui kvaliteetsete ürituste korraldajat ning seetõttu on ka projektirahastuse saamine lihtsamaks läinud. Püsikulude rahastamine on samas palju keerulisem: olema saanud kaks korda rahastust Tallinna Spordi- ja Noorsooametilt (TSNA) ning ühe korra ka Balti-Ameerika Partnerlusprogrammilt. TSNA toetus on küll tänuväärne, ent selle üheks tingimuseks on õigustatult, et kanda saab vaid Tallinnas toimuva tegevusega seotud kulusid ning kuluartiklid on äärmiselt piiratud (st raamatupidamine, ruumide rent, bürootarbed jms). BAPP aga on oma tegevust lõpetamas.

Samas on Haridus- ja Teadusministeerium samuti eraldanud suhteliselt suuri summasid noorteühenduste püsikuludeks. Need summad ei ole kunagi TENini jõudnud ja ilmselt ei jõua ka tulevikus. Probleemiks on noorsootöö seadus, mis iseenesest ei ole üldse halb asi, aga raha jagamise mehhanism on ebaõiglane ja suvaline. Seaduse § 16 näeb, ette noorteühendustele aastatoetuse jagamise riigieelarvest, ent § 18 järgi on seda õigus taotleda vaid neil noorteühendustel, kellel on vähemalt 500 liiget.

Noorsootöö seaduse § 18 on diskrimineeriv ja ebaõiglane, see on sekkumine põhiseaduslikku ühinguvabadusse. Toetuse saamine ei sõltu sellest, kui aktiivne või tulemuslik on tegevus, ega sellest kui paljude noorteni noorteühendus oma tegevusega jõuab. See sõltub lihtsalt sellest, kui palju inimesi on soovinud selle ühendusega liituda ja kui palju neid on vastu võetud. Sisuliselt tähendab see, et riik on läbi finantseerimise noorteühendusele ette kirjutanud, milline peaks olema tema liikmespoliitika.

TENil on veidi alla 200 liikme ning me ei sunni kedagi endaga liituma ega ole formaalset liikmestaatust kunagi oluliseks pidanud. Meie liikmed ei maksa liikmemaksu ega ei saa mingeid hüvesid, mida mitteliikmed ei saaks (peale üldkoosolekul juhatuse valimise õiguse). Meie liikmespoliitika on selles mõttes seadusega ühildumatu, et me ei kavatse ka edaspidi hakata vahet tegema liikmete ja mitteliikmete vahel oma tegevuses. Seetõttu ei olnud TENil kogu oma aktiivsuse ja üritustega asja aastatoetuste jagamisele, ega ole seda ka arvatavasti ka tulevikus. Seeläbi kannatab omakorda meie tegevuse jätkusuutlikkus ning me ei suuda olla nii professionaalsed kui tahaksime ega teha nii palju kui oleksime võimelised.

Ka Eesti Noorteühenduste Liit, noorteühenduste katusorganisatsioon, mille aktiivsed liikmed ja asutajad kunagi olime, ei ole huvitatud selle piirangu kaotamisest. Kui kasutada veidi banaalsemat väljendusvormi, siis milleks lasta TENisuguseid katla juurde: see teeb kogu supi lahjemaks. Aastatoetuste jagamist korraldav Noortepoliitika Nõukogu ei ole samuti huvitatud olukorra muutmisest, sest selle kõik liikmed esindavad organisatsioone, mis aastatoetust saavad.

TENi on piisavalt tunnustatud ning meie tegevused on piisavalt aktiivsed, et me vääriksime ka riigipoolset tuge. Samas ei ole võimalik meil seda saada, sest reeglid on tehtud sellised, mis meid aastatoetusest eemale hoiavad. Minu nägemuses on ainus võimalus leida muid rahastusallikaid erasektorist ja ise oma majandustegevust mõnevõrra arendada. Samas tuleks igal pool ja alati mainida kui noorteühenduste rahastusest ja nende heast elust räägitakse, et TENi kohta see jutt ei käi (mis puudutab aastatoetusi). Hoolimata sellest, et oleme olnud pikaajaline ja usaldusväärne partner nii riigile, kohalikele omavalitustele kui koolidele. Hoolimata sellest, et jõuame aastas kvaliteetselt (kolmepäevaste sisutihedate ürituste raames) suure hulga (ca 500 - 600) nooreni. Hoolimata sellest, et meid, meie üritusi ja tene muul viisil tunnustatakse.

NB! Laupäeval, 28. aprillil TIKis toimuma pidanud finantskoosolek jääb ära seoses osalejate vähesuse, kooriproovi ärajäämise ning üldiselt äreva olukorraga kesklinnas!

Tegelikult ei ole see üldse nii. Inimesed panevad rattad käima ja raha on vaid üks vahend, mille abil seda saavutada. TEN võiks teha asju tegelikult ka täiesti ilma rahata, me püsime ja areneme täna niigi tänu paljude inimeste tasuta tööle, mida ei olegi võimalik rahaks ümber arvutada. Selle tunnistamine ja nende inimeste tunnustamine on oluline.

Laupäeval kell neli on TENi finantspoolest huvitatud kutsutud väikesele rahastamisteemalisele koosolekule. Tegemist ei ole mingite suurte muutuste või lennukate ideede propageerimisega, vaid arutame lihtsalt seda kuidas TENi tulev raha kõige paremini (ja efektiivsemalt) kasutada. Küsimused on lihtsad: Kuidas saaksime oma rahaasju niimoodi ajada, et finantsidega tegelevad inimesed ei peaks elama pidevas stressis? Millistes põhimõtetes saame kokku leppida, et tasakaalus oleksid ühiskonna ja toetajate soovid ning TENi ja tenide omad? Kuidas saaksime finantside planeerimisel aidata TENi eesmärkide saavutamist? Kuidas kirjutame kvaliteetseid ja jätkusuutlikke projekte? Vastused on suhteliselt lihtsad, kui veidi mõelda. Aga kas oleme nendeks vastusteks valmis?

Hetkeolukord on see, et kõik rahaasjad on ühe, või tegelikult pooleteise inimese õlul, kes siis üritab sellest kõigest ennast läbi närida. Meil on küll abiks hea raamatupidamistarkvara (HansaWorld Professional), ent ka kõige parem tarkvara ei suuda arvestada 100% TENi vajadustega: tegelikult on TENi raamatupidamine ja finantsplaneerimine ehk keerulisemgi kui mõne ettevõtte oma, sest meie tegevus on episoodiline ja muutuv: projekte ja probleeme on väga erinevaid ning paraku on ka finantse reguleerivad seadused tehtud mittetulunudsliku tegevuse erisustele suurt tähelepanu pööramata.

Minu ettepanekud on lihtsad: muuta rahaasjad lihtsamaks, läbipaistvamaks ja süstemaatilisemaks. Moodustada tuleks tiim teineteist usaldavatest tenidest, kes hoiaksid toimuval silma peal ja ennast olukorraga hästi kursis. Finantsid ei saa ega tohigi olla ühe või kahe inimese asi.

Laitmatult toimiva finantsvaldkonnaga on nagu tervislike eluviisidegagi, tegemist ei ole asjaga iseenesest, ent need aitavad meil püsida terve ja tugevana, olgugi, et selleks peab alguses veidi enam ressursse kulutama.

Triin ja mina ootame huvitatuid laupäeval kell neli TIKi, et põgusalt nendel ja ka muudel teemadel rääkida.

Tulin just konverentsilt “Uus hoog õppimisele!”, kus anti avalöök EL uuele noorteprogrammile Youth in Action. See programm on mitmeti rõõmustavam kui varasemad (oleme saanud eelmisel aastal EL YOUTH programmilt raha nt FITi ja noortevahetuse läbiviimiseks), sest selles sisaldub nüüd ka eraldi võimalus saada raha noorte demokraatiaprojektidele kohalikul, maakondlikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil, mis sobivad TENile kui rusikas silmaauku. Konverentsil astusid sõnavõttudega üles Euroopa Komisjoni hariduse, noorte ja kultuurivolinik Ján Figel, TÜ professor Margit Sutrop, üle-Euroopalise noortepoliitika edendaja professor Lynne Chisholm ja paraku ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes jäi ettekande sisukuse mõttes eelmistest kaugemale. Sellised konverentsid on toredad, seal saab tasuta süüa ja seal võivad tekkida ka mõtted. Mul tekkis seal istudes ja Lynne Chisholmi väga huvitavat ettekannet kuulates ka idee, kuidas TEN saaks paremini oma tegevuste hariduslikku osa suurendada.

Oleme rääkinud mitmel korral, et TENi tegevusi tuleks rohkem ühendada koolis toimuvaga: välja on pakutud nii Outreach programm (mille kohta sai kunagi isegi projekt kirjutatud) ning juttu on tehtud ka suuremast koostööst ühiskonnaõpetuse raames, mis viiks TENi pakutava kogemuse osaks õppekavast. TENi pakutav õpe praegu on mitteformaalne (non-formal) õpe, st selline õpe, mille eest ei saa tunnustatud diplomit. Tegemist võib olla ka ebaformaalse (informal) õppega, sest sageli ei teadvusta me endale küllaltki selgelt, et sessioonidel on tugev hariduslik dimensioon, olenemata sellest, kas oleme korraldaja või delegaadi rollis. See erineb koolide poolt pakutavast formaalsest haridusest, mis viib lõputunnistuse saamiseni. Seega põhimõtteliselt on meie ees valik, kas tahame viia oma mitte- või ebaformaalset õpet formaalse õppe sekka, muutudes seega osaks formaalsest õppest?

Kuigi olen varem pooldanud TENi kooli viimise ideed, kaldun nüüd arvama, et see ei oleks eriti otstarbekas ja kasulik ei meile ega koolile. Meie kaotame olulise mitteformaalse hariduse kompenendi (osalejad osalevad vabatahtlikult ja osalemine on kõigile avatud) ning teisalt peaksid koolid muutma oma suhtumist mitteformaalse hariduse suhtes. Nende maailmate ühildamine on paraku minu meelest TENile üle jõu käiv. Pigem peaksime suunama oma piiratud ressursid sessioonide kvaliteedi tõstmisele ning neid avalikkusele näitama nii, et meie pakutavat kogemust võetakse tõsiselt. Miski ei keela koole ju seda kogemust arvestada.

TENi regionaalsessioonidel kui mitteformaalse õppimise ühel võimalusel on olemas selge väljund, kui neid üha edasi arendame ning tõstame nende kvaliteeti. Kui leidub korraldajaid ja tene, kes oleksid nõus projekti koordineerima, võiksime kohe alustada projektitaotluse kirjutamist, et regionaalsessioone järgmised aasta või pool rahastada. Oluline on terviklik nägemus, ning koordineeritud lähenemine.