Tegusate blogi

Nagu kõik juba teavad, kuulutati TEN 19. mail Eesti Noorteühenduse Liidu (ENL) 5. sünnipäeva pidulikul koosviibimisel Estonia talveaias noorteühenduste Aasta Tegijaks 2006. 50 liikmesühendusega katusorganisatsiooni selline tunnustus näitab, et TEN on noortesfääris rohkem pildil kui kunagi varem ning … there is more to come.

ENLi liikmesorganisatsioonide spekter on väga lai, ja seda nii tegevusaladelt kui ka suuruselt. Mõned näited: Arstiteaduskonna Üliõpilasesindajate Kogu, Eesti Noorte Arhitektide Liit, Eesti Noorte Naiste Kristlike Ühenduste ja Eesti Noorte Meeste Kristlike Ühenduse Liit (loe: tenidegi poolt armastatud YMCA ;), Falck Noorteklubi, Tartu Ülikooli Rohuteadlaste Selts TÜRS, YFU Eesti, MTÜ Siin, Eesti Skautide Ühing, Eesti Väitlusselts, Riigikogus esindatud erakondade noorteühendused ja nii edasi ja nii edasi.

Kõik need ühendused on aasta jooksul oma asja ajanud, kes rohkem, kes vähem, kes nähtavamalt, kes rohkem omaette ja enda jaoks. Ja kogu selle kirju seltskonna seast on ametlikult tegijaimaks valitud TEN. Peab ütlema, et eile Estonia Talveaias viibinud TENi esindajatele Ellenile (kes esindas TENi ka samal päeval ENLi üldkoosolekul), Martinile ja minule tuli TENi tunnustamine üllatusena, kuna me ei teadnud, et keegi oli meid üldse konkursile esitanud. Teadasaamisele järgnes spontaanne võidurõõm. Ei mingeid „veel tahaksin tänada X kooli õpetajat XX’i, kes lubas oma suvilas pidada TENi esimesi suvepäevi ja tema kassi tahame ka tänada“ stiilis valmismõeldud tänukõnesid. Siiras rõõm. Aplaus. Ent kas tegelikult oli see ikka üllatus? Mis olid meile auhinna andmise ajendid ja põhjused?

Auhinna üleandmisel mainiti nii TENi esindajaid noori mõjutavates otsustuskogudes (tõenäoliselt pidas ENLi esimees Sven Lehemets siinkohal silmas TENi endise presidendi Triin Tuuliku pidevat panustamist ja juhtivrolli Tallinna Noortenõukogus ja mujal) kui ka Parle portaali ja Parle Noorte Riigikogu, mis toimus tegelikult küll 2007. aasta alguses, samuti meedia tähelepanu meie üritustele.

Mis on nende nähtavate tulemuste taga? TENi noored on arukad ning nende panus on vajalik erinevatel ümarlaudadel. TEN saab parajal hulgal kutseid erinevatele üritustele ning juhatuse liikmed ei jaksa füüsiliselt kõikidel üritustel TENi esindada. Seetõttu on oluline TENi juhtivate, ent mitte juhatusse kuuluvate inimeste abi, kes on hästi toimuvaga kursis ning suudavad TENi esindada sama kompetentselt kui juhatuse liikmed. Pean esinduse delegeerimist pigem TENi tugevuseks kui nõrkuseks. Esinduse delegeerimine näitab, et TEN ei ole formalistlik moodustis, mille taga on vaid 5 inimesest koosnev juhatus ja 11 256,5 fiktiivset liiget, keda keegi kunagi näinud ei ole. TEN on reaalne inimeste ühendus ja me usaldame selle ühenduse esindamise ka väljapoole juhatust, kelle ülesannete hulka see põhikirja ja seaduse kohaselt kuulub. Seda enam et mitteametlikult on TENi visiitkaartideks meie inimesed niivõinaa. TENi noor on tubli, arukas, hea ja avatud suhtleja ning suudab ennast, oma organisatsiooni ja Eesti noori kõige laiemas tähenduses väärikalt esindada.

Parle Noorte Riigikogu on aga projekt, mida on üritatud ellu viia mitmel korral. See kord, mil pidin ka ise TENi esindajana Riigikogu erakonnavaba saadik olema, läks aga vett vedama, kuna minu mäletamist mööda oli teatud ühendustel probleeme oma ettevalmistustööde õigeaegse esitamisega ning niimoodi rallit sõita ei saanud. TEN pidi tookord andma antud üritusele omalt poolt grupijuhid. Teoks tegi tol korral ärajäänud noorteühendusteülese Riigikogu simulatsiooni aga TEN ise selle aasta veebruaris Parle Noorte Riigikogu nime all. Tuli, nägi, võitis.

Tuli-nägi-võitis ning haaras ka meedia tähelepanu, nii palju kui see on võimalik ajal, mil ajakirjandus tegeleb poliitiliste skandaalide ja skandaalikestega. Ka seda mainiti laupäeval TENi tugevusena. Edumeelsetel noorteprojektidel on uudistekünnise ületamisel raske konkureerida mahlaste detailidega varustatud poliitilise „paljastuste“ ja muu lehmakauplemisega. Meie üritustel aga näiteks ei lõhuta aknaid ega kasutata füüsilist vägivalda. Meie üritustele jõuavad noored, kes on võimelised eakaaslastega koostööd tegema, mõtlema ja arutama, kirglikke, ent reeglite piiresse jäävaid debatte pidama. Ja kõik aknad jäävad terveks! Tagatipuks on inimesed veel sõbralikud ja rahul ka… Uudisväärtust on progressiivsetel ja positiivsetel noorteüritustel paraku tunduvalt vähem kui alternatiivsetel destruktiivsetel “vabaõhuüritustel”.

Seda, et noor ei ole probleemitekitaja, vaid tugev progressiivne jõud, on märganud need institutsioonid, mis kutsuvad noorte esindajaid enda ümarlaudadele, need koolid, kes on teadlikud meie meetoditest ning näinud meie töö tulemust ning ühiskonna arvamusliidrid, kes on võtnud vaevaks meie tegevusega tutvuda ning kellele on meil õnnestunud oma tegemisi tutvustada. Aga kas ka üldsus? Noorest positiivse, kompetentse ja vastutustundliku kodaniku kuvandi loomine on väljakutseks kõikidele Eesti noorteühendustele ning nende katusele.

Aasta Tegija auhind peegeldab kõikide aastate jooksul TENi panustanud inimeste tööd. Arvan, et tenid vajavad aeg-ajalt vahekokkuvõtete tegemist, et aru saada, mida me õigupoolest teinud oleme ja kuhu jõudnud. Andku Aasta Tegija auhind meile kõigile mõtlemisainet ning uhkustunnet.

Postitan nüüd pisut vähem kui kahe nädala eest kirjutatud. Loodan, et on veel lugemiskõlbulik.

Ühtlasi on see vastus presidentide blogis Ragnari poolt kirjutatule.

1. Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”

Minu arusaam inimestest ja organisatsioonikultuurist, seda eriti TENi puhul, ei luba selle väitega nõus olla. Ma usun, et vabadusega kaasneb vastutus, tegutsemisvõimaluste ja endale südamelähedasse suunda liikumisega tõeline missioonitunne. TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!” Ja seda peab TENi president oma liikmetele rääkima J Ning juhatuse võetud tulevikupildi suundi selle missiooni kandmiseks välja kommunikeerima.

2. Mina usun toimkondadesse, mis võimaldavad aktiivse sisulise tegutsemise viia juhatusest välja. Praegu, kui organisatsioon on tohutult paisunud, on eriti taunimisväärne, kui juhatuse liikmed osalevad iga ürituse korraldamise või ettevõtmise vedamise juures, nagu ennemuiste. Meil on vaja tugevaid toimkonnajuhte, kel on head organisatoorsed-administratiivsed võimed. Siis saab juhatus näha TENi tervikpildina ning nõukogu pole vajagi. Pealegi tekitaks nõukogu tarbetuid pingeid juhtimises. Kui nõukogu ja juhatus on mõlemad valitavad, siis tekivad nö legitiimsuseprobleemid jpm. TENi tulevik ei ole rabedates struktuurireformides, vaid süsteemide sissetöötamises. Praegu pole ka ühtegi objektiivset argumenti, miks grupid(? – mis on tõttöelda mulle täiesti tundmatu kontseptsioon) või midagi muud oleksid jätkusuutlikumad.

Võrgustikulaadselt siis:

Ten –> toimkond/toimkonnad –> juhatus <– toimkond/toimkonnad <– ten

3. Juhatus ei ole teenindaja, selline sõnakasutus on minu tähendusväljas eriliselt halvustava maiguga. Juhatus on kogum laia silmaringi ning suure kogemuspagasiga teenreid, kes teenivad (erilist austust ja lugupidamist vääriv tegevus, muide!) Eesti noorsugu, nagu teevad ka teised tenid. Kui juhatus oleks puhtalt administratiivne organ, kelle ülesandeks on vaid teenindaja, siis kaoks inimeste motivatsioon sinna kuulumiseks. Ning tervet juhatust tasustavate inimeste kogumiks muuta ka ei maksa. TEN ei tohi kaotada oma võlu – sellise natuke segi ja vaba, veerandi jagu romantiliselt põlve otsas tehtava organisatsiooni oma.

Toimkondade kõrval ning siseselt eksisteerib aga juba praegu projektitiime. Nii on ka meie sessioonid vm ju tegelikkuses projektid, mille järjepidevuse peale peaks muidugi rohkem mõtlema. Nii on aga kujunenud mitteformaalselt päris arvestatav TEN-Tallinn projektitiim, millest samuti peagi kuuleb.

4. Parle brändi osas olen mõnes mõttes nõus. Parle on TENi nägu avalikkuse poole, nii olen alati seda öelnud. Ma olen siiralt kurb, et Parle Noorte Riigikogu ajal selle seos TENiga nii kesiseks jäi v jäeti. Selle kohta on juba tagasiside antud, loodan, et ka arvesse võetud. Hetkel oli Parle TENi bränd (mis jõustab TENi kui mõtteviisi!!!) ja minu visioonis ta selleks jääbki. Anname temalegi aega. Ma arvan, et rabedusest aitab praegu TENi enam selline soodne pärituules purjetamine.

5. TEN õpib end müüma ja kommertsialiseerima, ent siin tuleb olla pisut ettevaatlik. Mina ei soovi kaotada, nagu öeldud, TENi olemust, mis on noorelt noorele. Heategevuslik ettevõtmine mitteformaalse hariduse tuules ja organisatsioon noorelt noorele. Meie väljamüük peab olema organisatsiooni ja mõtteviisi teenistuses, et end nö ära elatada. See EI TOHI saada omaette eesmrägiks.

Ja koostöö õpetajatega ning nö õpetajate programm on juba mõnda aega olnud liigutamisel. Seega palju ideid on juba küpsenud ka teistes peades ning neid viivadki ellu nende ideede autorid, nende ideede eest vastutajad, kantuna TENi missioonist. Selliste heade ideede elluviimiseks ongi tarvis, et end määratleks aktiivse tenina nii vanad kui noored.

6. Praegune TENi probleem on meie liigne ajalikkus ja muutumine. Järjepidevust ei ole! Ma ei tea, kust on pärit mõtteviis juhatusest kui aasta või maksimaalselt kaks ”rämedat” tööd tegevast institutsioonist, kes siis väärikalt pensionile puhkama suundub. Tõesti ei tea. Oskab keegi mind aidata? See on põhjus, miks paljud head ideed hukuvad. On selge, et me nõuame üksteiselt liiga palju. Ja nende suurte nõudmiste plaanil jäävad paljud väiksed ja vahest veelgi paremad tegemised tähelepanu ja tänuta. TEN peab õppima rohkem oma tegevusi, võimalusi ja vastutust hajutama kõikidele liikmetele (selleks pole vaja nõukogu või projektijuhte vms, piisab enda määratlemisest teni ja ühe või mõne või isegi mitte ühegi toimkonna või töögrupi liikmena). Selle jaoks, nagu ütlesin, on vaja pigem ühist missioonitunnetust, mille juhatus ja teised huvitatud visiooniks ja terviklikeks tegevusplaanideks kujundavad. Mina usun, et millalgi saab aeg küpseks TENi motoks J Aga ehk on see pelgalt seetõttu, et mina olen harjunud tegutsema mingi sisemise tungi ajel, mitte ainiti kauget eesmärki silmas pidades. Enne maksab mõelda miks… ja siis kuhu. Nii sünnivad suurimad visioonid, ma arvan.

7. Mulle on pahaks pandud, et küsin ja ei vasta. Või õigemini, et ei räägi TENi jaoks olulisest tuleviku perspektiivis. Seega püstitangi viimaks mõningaid sihte, mõtteid, ootusi sellest, kuhu võiksime näiteks viie aastaga jõuda. Kui aeg on küps, siis varem, kui ei, siis hiljem. Kui on nende osas konsensuslikku tööindu, siis palun, kui ei, siis ei maksa forsseerida. Nii peangi õigeks. Ja kirjutan vaid mõnest valdkonnast.

• EYP – praegu on hakanud mitmed teisedki rahvuskomitee tegema sarnaseid asju, mis meie. Oleme omamoodi teenäitajad olnud, meilt võetakse šnitti. Et ajaga kaasas püsida ning jätkuvalt pioneer olla, on tarvis jätkata organisatsiooni kohalike tegevuste arendamist, ent sellest on vähe kasu, kui ei suuda enda nägu rahvusvahelisele tasandile suuremalt edasi anda. Näen vajadust peagi korraldada Eesti rahvusvaheline sessioon, et näidata ning rakendada aastate jooksul selleks kujunenud sotsiaalset, finants jpm kapitali. Samuti on tarvis Läänemere maade koostöö osas edasi liikuda – Soome tegi esimese Baltic Regionaliga algust. Ehk siis näen Eesti aktiivsemat osalust lisaks EYP poliitika ja põhimõtete kujundamisel ka praktilises organiseerimistegevuses ning näiteks iga-aastast panustamist Läänemere maade Regionali.

• Eesti – pean esmatähtsaks saavutatud sidemete hoidmist ning uute loomist KOVidega. Viie aasta pärast võiks olla meil selline koostöö nagu praegu Tallinnaga paljude teistegi omavalitsustega. Me oleme täisväärtuslik partner noorsootöö korraldamisel, olles säilitanud põhimõtte ”noorte juhitud organisatsioon üritusega noorelt noorele”. J Tallinnas, ma usun kindlameelselt, saab traditsiooniks iga-aastane noorteparlament ning sellest sündinud projektid (TEN olgu neile inkubaatoriks). Näiteks näen TENi iga-aastaselt rändamas koostöös maavalitsustega mööda 4-5 Eesti regiooni (a’la Lääne-Eesti ja Saared või Kagu- ja Lõuna-Eesti või Ida- ja Kirde-Eesti). Selle koostöö raames võiksime saada püsivale reale mitmete omavalitsuste eelarves (kui nüüd Langi mõte maavalitsused laiali saata laiemat kõlapinda ei leia :P, aga me oleme kiire kohanemisvõimega). Pean selles osas murranguliseks aastal 2007 ja 2008 Tallinnas toimuvat. Samuti on oluline innovatsioon =) TEN ei ole viie aasta pärast establishment’i käepikendus noorteni (nagu ehk Kari võib-olla ütleks :P). Me koostame ürituste kontseptsioonid, lähtealused, programmid ja loome olemuse ise, oma äranägemise järgi. Tenid on ka viie aasta pärast eksklusiivdisainerid, mitte konveierlindi montöörid.
• TEN kui koolituskeskus Viie aasta pärast pakub TEN professionaalset koolitust kõikidele noorteorganisatsioonidele vähemalt kahel eesmärgil: jagada ühiskonnateadlikke hoiakuid ning sellega lahutamatus seoses olevaid teadmisi ning samuti jagada kogemusi sellise mõtteviisi propageerimisel noorsootöös. TENi koolitus olgu eelkõige kogemuskeskne, tuginedes adekvaatsetele põhimõtetele. Lisaks maksab teha märksa rohkem häält mitteformaalse hariduse kujundamisel ning selle koolitus- ja tutvustusvaldkonnas. Esinemine konverentsidel ja ümarlaudadel on viie aasta pärast TENi liikmete argielu osa.
• TEN on tuntud väärtushinnangute- ja missioonipõhise organisatsioonina! On kurb tõdeda, et see vähendab meie meediakajastusvõimalusi (Ragnar kirjutab aktiivsest kaasarääkimisest avalikkuses, ent selline teema nagu väärtushinnangud ei müü just erilisel kombel), ent ürituste ja tegemiste kaudu levib sõna ja mõte. Kuue aastaga on siin tehtud hüpe ning sarves on veel püssirohtu veel mitmeks. Selliseid väärtushinnanguid kandvad tenid on aga muutunud arvamusliidriteks. On tõenäoline (ning suisa eesmärk, leian), et praegused organisatsiooni liikmed kirjutavad meedias viie aasta pärast aktsepteeritavaid arvamuslugusid, mis on eriti hinnatud oma parteipoliitilise sõltumatuse poolest. Meie organisatsiooni suur eripära on sõnavabadus ning arvamuste väärtustamine. On täiesti võimalik, et kahel tenil on ühes küsimuses vastupidised arvamused ning kui need ka (diskussioonivormis) ajakirjandusse jõuavad, on ainult tähelepanuväärne. Just seda me ju rõhutamegi. Mina julgen küll igale kirjatööle alla panna, et olen ten (mitte küll TENi juhatuse liige vms). Meie organisatsioonil pole päevapoliitilistes küsimustes ametlikke seisukohti, meie inimestel aga lähtuvalt jagatud väärtushinnangutest ning kaasarääkivast olemusest aga on!

Nüüd küsite, millest see kõik sõltub. See sõltub minust, Sinust, meist, teist. Sellest, kas sarnased eesmärgid on ka teistel inimestel, kes tegutsema hakkavad. Ükski dokument või 4-5 aasta peale etteseatud piiirid või kindlad levelid, kuhu jõudma peame, ei tohi hakata meie teotsemisvabadust piirama ning uusi inimesi kasti suruma. Nad annavad meile läbimõeldud suuna, millesse usume. Eesmärkide püsitamisel on TENis vääramatu roll ka nendel, kes nendeni ise ka praktilise tegevusega kaudu jõuda soovivad.

Kui kütust on, miks siis jätta miilid mõõtmata?

Mulle üldjuhul ei meeldi koosolekud, seminarid, konverentsid ja muud sellised asjad. Homne juhtimisseminar on midagi teistsugust: minu meelest on homme võimalik teha oluline evolutsiooniline samm selles, kuidas me mõtleme TENist ja panna alus jõudmaks uuele tasemele meie ühenduse arengus. Arutleme esimest korda tõsisemalt TENi juhtimise üle (mitte nii väga struktuuri või juhatuse töö või tegevuste üle), sest seda arutelu on vaja ja aeg selleks on minu meelest küps. Oluline on, et mõtteviis, et TENi juhib juhatus on lõpuks ometi muutumas. See mõtteviisi, lähenemise, muutumine on ülioluline TENi tuleviku jaoks. See tähendab muuhulgas seda, et vaatame juhtimist laiemalt ning ei piirdu sellega, mida tegi juhatus või eelmine juhatus.

Minu põhiidee enne juhtimisseminari on järgmine: TEN saab olla edukas vaid siis kui suudab oma juhtimist korraldada nii, et see oleks tulemuslik ja et selles saaksid osaleda kõik. TEN on kogum andekatest ja tegusatest noortest, kellel kõigil on oma arusaamad, soovid ja ootused, aga ka kogemused, võimed ja nägemused juhtimisele ja TENi arengule tervikuna. Alles siis kui suudame koos luua sellise keskkonna, kus iga ten tunnetab, et võim ja võimalus juhtida on tema käes, võime olla rahul.

Aga kuidas seda olukorda saavutada: kas nii ei teki pigem kaos, läbipaistmatus ja infovaegus? Ohud on olemas, aga võimalused kaaluvad need üle. Peaksime lähtuma juhtimisel eelkõige väärtustest, st lahendada küsimusi vastavalt TENi põhiväärtustele. Juhatus teeb seda juba praegu, ent miks peab see olema ainult juhatus või juhatuse liikmed, kes neid otsuseid teeb? Kui lepime omavahel piisavalt hästi kokku väärtustes ja põhimõtetes, siis võib otsuseid ju teha igaüks meist.

Ja lõpuks ei saa juhtimisest rääkides mööda minna tasustatud tegevjuhi vajadusest. Kui soovime mitte raisata edasi tenide niigi piiratud ressursse, siis ei ole muud valikut. Aga tegevjuht on siiski lõpuks üks vahend kuidas saavutada TENile sobiv juhtimine ning ei peaks olema arutelu keskmeks.