Tegusate blogi

Üle aasta tagasi oli esmakordselt juttu venekeelsest ja erivajadustega regionaalsessioonist TENis. Siis oli need ideed veel nii värsked, et vähestel oli nendesse usku. Oktoobris 2008 on seis selline, et I TENi venekeelne sessioon toimub juba mõne päeva pärast Kohtla-Järvel ja erivajadustega sessiooni korraldamine on hoogu kogumas. Kuid kusagile pole ka kadunud muud suunad, mis meile nii armsad on - toimunud on ja toimub edaspidigi harilikke regionaalsessioone, rahvuslikke sessioone, koolitusi, omaalgatuslikke projekte ja suvekaid-talikaid.

19. TENi regionaalsessioon ehk I venekeelne sessioon on kogunud enda ümber palju toetajaid ja mul on ainult hea meel, et seda ideed kiidetakse mitte ainult Eestis, vaid ka Poolas ja Lätis ja Valgevenes.

Miks on meile vaja TENi nii palju venekeelset kontingenti? Me ei “tooda” mõtlevaid inimesi TENi jaoks, vaid ikka Eesti jaoks. Leian, et TENi regionaalsessioon on üks vahend, millega inimene saab end ise avastada ja pisut avardada oma senist mõtlemist. Eriti just vene keelt kõnelevate noorte seas ning seda vahendit võib kasutada kui integratsiooniprotsessi. Tahame neile näidata, et ka noored saavad ise midagi ära teha ning kui midagi häirib, siis tuleb seda muuta, sest asjad ise ei muutu. Valisime sessiooni formaadiks just projektiformaadi, et pakkuda nendele võimalust kohe härjalt sarvist haarata ning midagi oma kodukohas muuta. Kuna teemad on siiski Eesti ja Ida-Virumaa kohta, siis kaudsemalt tekitame neis huvi Eesti probleemide ja ühiskonna vastu üldisemalt.

Edasi ootab meid kakskeelne sessioon Tallinnas kevadel 2009, mis veelgi süvendab omaalgatuslikkust Eesti teemadel, kuid lisab ka juurede uusi tutvusi eesti eestlaste seas. See toob venekeelseid noori veelgi lähemale Eestile. Kel soovi ja inglise keele oskust, võib leida oma tee Euroopasse. Tuues endaga kaasa euroopalikumat mõtlemist ning uusi arusaamu.

Keel või puue ei tohiks olla põhjuseks, miks üks noor võimekas inimene peaks sellest kõigest kõrvale jääma. Keegi ei saa omale kodumaad ega vanemaid valida, aga kõik saavad oma kodumaad ja inimesi enda ümber aidata. Kui sul on uudne idee, siis võta see hullumeelne väljakutse vastu ja tegutse oma ideede/unistuste elluviimise nimel!

Mõtle globaabselt, tegutse kohalikult, alusta iseendast!

Eelmine juhatuse koosseis võttis vastu kriteeriumid, mille alusel hinnata kandidaatide sobivust sessiooniformaadi ametikohtadele ning valida välja optimaalseim meeskond. Erinevad kriteeriumid on Eesti Sessioonide (Nationalide)ja regionaalide (pea)korraldaja, presidendi, rühmajuhi, toimetaja ja ajakirjaniku jaoks. Ütlen kohe ära, et minu arvates on selline läbipaistvus ja selgus ainus võimalus tagada TENi kui organisatsiooni ning mõtteviisi jätkumine - uued rõõmsad noored peavad saama võimaluse TENis osaleda ning peavad teadma, mida on vaja selleks teha, et end soovitud rolliks ette valmistada ning võimalust saada.

Kui asi on mulle endale nii selge ja loogiline, siis miks ma sellest üldse kirjutan? Selleks on põhjusi kaks, mis tulid välja ka liikmesküsitluse vastustest. Esiteks mõne nn vanakese vastumeelsus bürokraatiale ning ilmselt ka teatud priviligeerituse kaotamisele (?) ning teiseks mõnede nooremate tenide ebakindlus näiliselt kinnise ringi ees, kus aina ühed ja samad inimesed tegutsevad.

“Ja kõige tagatipuks ei meeldi mulle suure organisatsiooniga kaasa tulnud nähtus, et kõike tahetakse kontrolli all hoida: “Esita juhatusele kirjalik projekt,” või “Konsulteeri selle toimkonnaga,” või “Teeme konkursi, et teised ka endast teada anda võiks.” No muffi küll, iga asja jaoks ei ole vaja konkurssi teha! Otsustamine on läinud hästi demokraatlikuks ning seetõttu ka hästi aeglaseks. Ja see ei motiveeri mind sees olema: tunnen end väikesena.”(liikmesküsitlusele vastanu)

See tunne on mõistetav - kui TEN oli pisem, tundsid kõik kõiki ning ka otsustajad, juhatuse liikmed teadsid igaühte vähemalt nime- ja nägupidi. Teadsid enam-vähem, kes on kus sessil ja koolitusel käinud. Seetõttu ei olnud vajalikud ka sellised põhjalikud motivatsioonikirjad, pea kõike sai suusõnaliselt või paari meiliga korda ajada. Väike organisatsioon ei nõudnud iga protsessi reglementeerimist. Demokraatlik või mitte, aga süsteem toimis.

Nüüs on olukord teine - TENi liikmeid on umbes 180. See number aga sisaldab neid, kes on võtnud vaevaks liikmeksastumise avaldus ära täita ega peegelda täielikult tegelikku olukorda. TENi listis on inimesi sadades. Ühelt poolt on kasvamine paratamatu, aga teiselt poolt on asi ka meie uutele inimestele avatud poliitikas. Sellise inimeste ja ürituste hulga juures on loomulik, et süsteem asjapulkade valimiseks peab olema teistsugune. Konkursid on täiesti enesestmõistetavad teatud kohtadele. Sessiooni presidendid on vist ainsad, kes ei pea end ise selleks esitama, vaid kellele tehakse ametlikult vastav ettepanek - peakorraldaja soovil ning juhatuse (vastutava isiku) heakskiidul.

On tähtis, et isegi siis, kui tiimide komplekteerijatel - nt rühmajuhtide puhul sessiooni presidendil, peakorraldajal ja juhatuse esindajal - on kindlad kriteeriumid valiku tegemiseks, oleks see ka teada kandidaatidele endile. Meeskondade komplekteerimine ei pea mitte ainult olema, vaid ka väljastpoolt vaatajale demokraatlik paistma. Vastasel korral ei teki usaldust isegi siis, kui see on põhjendatud. Sellepärast peaksid igas konkursikirjas need valikukriteeriumid ka kirjas olema.

“Siiani on tunne jäänud, et enamus meeskonna inimestest ei taha uusi võõraid nii väga omaks võtta… sama asi takistab mind journoks/chairiks kandideerimast.” (liikmeksküsitlusele vastanu)

Suure organisatsiooni puhul on konkursid, institutsionaalne lähenemine, kriteeriumid see hind, mida tuleb maksta TENi jätkusuutlikkuse eest. (Ma püüdsin, aga ei leidnud täpsemat sõna:P). Mis saab siis, kui need, kes praegu TENi teevad, enam ei soovi seda teha? Kas püha üritus jääbki pooleli? Mugava gängipoliitika kultiveerimise tagajärjeks oleks aga see, et TEN lõpeks koos põhitegijate lahkumisega. Ent see ei ole ju mitte kuidagi meie eesmärk, nagu pole ka mingil juhul eesmärgiks hoida kinnist seltskonda, kuhu uued ei pääse. Inimesel, kes tuleb üritusele ja kellel siin meeldib, peab olema võimalus olla, õppida, kandideerida ning oma võimalus saada. See on osa meie filosoofiast.

Praegu toimib kriteeriumite alusel ametikohtade jaotamine väga edukalt. Võin kinnitada, et minu nähtu põhjal teevad selleks volitatud inimesed seda tööd väga suure hoolega, kaaludes kõiki kriteeriume. Tegemist on psühholoogiliselt raske ülesandega. Seoses oma presidendiksolemisega möödunud aasta lõpus Rapla regionaalil tuli mul seda ka ise teha ning võin taas kinnitada, et on väga suur vahe, kas valida uudiskirja nuppude järjekorda või mingil moel reastada ja kombineerida oma parimate lootustega teele saadetud sooviavaldusi.

Paratamatult tuleb kellelegi ikka ära öelda. Mida suuremad konkursid, seda rohkematele ära tuleb öelda. Ehk on abi sellest, et iga väljajäänu saab isikliku vastuse, kus on kirjas seekordse äraütlemise põhjused ning soovitused tulevikuks, et mis üritusel ja mis koolitusel võiks end mis alal veel täiendada. Sel viisil oma seekordset valikut põhjendades ja järgnevateks üritusteks soovitusi andes toimivad peakorraldajad, presidendid ja editorid omamoodi nõuandjatena. Lisaks on konkurssidel osalemine ning (mitte)valituksosutumine fikseeritud nn rotatsioonitabelis, kust kontrollitakse, et inimestel oleks võimalikult võrdne võimalus sessioonidel osaleda. See tähendab, et neil, kellele on kord ära öeldud, on suurem šanss järgmine kord kandideerides valituks osutuda.

Antud jutt räägib positsioonidest, kuhu on vaja kandideerida. Omaalgatuse korras on aga teretulnud kõik vähegi mõistlikud ja TENi mõtteviisi ja põhimõtetega haakuvad ideed. Lemmik- ja stampnäiteks on meie kõigi lemmiklaps projekt “Linn lilleliseks”. Samuti on omaalgatuse korras tehtud paljud regionaalsessioonid. Konkursid on vajalikud sellistel juhtudel, kui on mõistlik alus arvata, et samale positsioonile on mitu kandidaati. Näiteks kõne all olev EYP sessiooni korraldamine Eestis on kindlasti selline üritus, kus mitmel inimesel võib olla peakorraldamise vastu põhjendatud huvi.

Töö inimestega on vabatahtlikkusel põhinevas organisatsioonis ülitähtis. Inimesed on ju see põhiline ressurss, tänu millele me üldse mingitest Tegusatest Eesti Noortest rääkida saame. Poleks inimesi, poleks ka abi rotatsioonitabelist, liikmeavalduste kaustast, teambuildingu varustusest või suurtest rahasummadestki. Kui tahame, et meil TENis hea oleks ja TENi jätkuks, peame märkama ja tervitama neid, kes tahavad ka mängu tulla. Samuti neist lugu pidama, kes seda kõike tralli iga ettevõtmisega meieni toovad. Ja neist, kes kunagi vaevaks võtsid selline unistus teoks teha.

Epiloog. Pöördudes pealkirja juurde tagasi - kas kõik loomad on võrdsed? TENis on ju nii palju mitmekesisust, on karvaseid ja sulelisi ja soomuselisi, ühetaolisust ja olemuslikku võrdsust ju ei ole. Aga ma väga-väga loodan, et konkursside ja kriteeriumite ees on kogu see kirju kamp praegusel hetkel tõesti võrdne ning et selline poliitika TENis jätkub. Kohelda võrdselt neid, kes on võrdsed, ning erinevalt neid, kes on ebavõrdsed.

Vaatamata oma kohutavale vastumeelsusele kirjutamise suhtes, olen ka mina lõpuks jõudnud siia, andmaks ülevaadet sellest, millega selle aasta jooksul juhatuses tegelenud olen. Vaadates tagasi eelnenud aastale TENi juhatuses ja meievahelisele tööjaotusele, võin ilmselt öelda, et minu tegevusalade olemus ja minu potentsiaalne tegevus nendes, olid algusest peale ühed selgemini määratletutest. Olengi selle aasta jooksul tegelenud valdavalt meie sessioonivaldkonna ja liikmespoliitika küsimustega.

Sessioonivaldkond on ühest küljest TENi leivanumber - see, millega oleme aastaid tegelenud ja mis meil hästi välja tuleb. Teisalt tõstatuvad aina enam küsimused, kas TEN ei ole mitte liialt sessioonikorraldamisse kinni jäänud. Sessioonidelt oodatakse uudsust, selget eristumist varasematest ja ennekõike perfektset korraldust. Arvestades seda, et me kõik oleme inimesed ning midagi läheb viltu ka siis, kui on absoluutselt võimatu, et midagi viltu läheks, pole selles vallas muidugi perfektsust saavutades, kuid julgen väita, et liigume aina enam selle võimaldamise poole.

Minu üks olulisimatest ülesannetest selle aasta jooksul on olnud sessioonikalendri paikapanek, seda alguses peamiselt juhatuse, kuid aina enam sessioonitoimkonna abiga. Olulist rolli on sealjuures muidugi mänginud ka need entusiastlikud ja aktiivsed tenid, kes on avaldanud soovi mõnda sessiooni korraldada või oma ideid selles osas jaganud. Samuti olen olnud vastutav selle kalenderplaani teostamise eest, otsides, toetades, nõustades ja abistades korraldajaid ning samal ajal ka nende tegevusel silma peal hoides ja seda kontrollides.

Olulisimateks arenguteks selle aasta jooksul sessivaldkonnas loen kahte: sessioonitoimkonna tegevuse algust ja sessioonide rahastamise muutumist. Kindlasti ei saa väita, et sessioonitoimkond oleks juba tööle hakanud sel määral ja sellise intensiivsusega, nagu lootsime eelmisel suvel. Paljuski on probleemiks selle seltskonna vähene konkreetsus: ka meid vaevab küsimus, kas sessioonitoimkond on see seltskond, kes meie foorumigrupis on, hoopis need, kes koosolekutel käivad, või on määratlemiseks veel mingi kolmas alus. Inimressursi halb tajumine on aga suuresti ka probleemiks efektiivse tööjaotuse ja ülesannete määramise juures.

Teiseks, pigem küll mitte muudatuseks, vaid arenguks, peaksin sessioonide rahastamisprobleemide lahendamist suuresti väljaspool juhatust. Julgen väita, et vähemalt sessioonivaldkonnas oleme suutnud rahahastusküsimused viia juhatusest laiemasse ringi. Sisuliselt kõik projektid, mis selle aasta jooksul on sessioonide rahastamiseks esitatud, on koostatud suurel määral sessioonide korraldajate poolt. Muidugi on neil sealjuures olemas ka juhatuse toetus ja know-how, kuid reaalne projektikirjutamine ja aruandlus on viimaste juhatuse koosseisude töö tulemusena suuresti juhatusest väljapoole suundunud.

Minu teiseks tegevusvaldkonnaks selles juhatuses on olnud liikmesküsimused. Kuivõrd suutsime juba esimeste tegevuskuude jooksul anda TENi liikmespoliitikale kindla kuju ja määrata kindlaks liikmete vastuvõtmise korra ja kriteeriumid, oli minu töö selles valdkonnas pigem sekretäri kui juhi oma, kuid väga rõõmustav ja rahuldust pakkuv. Olen saanud TENi liikmeid organisatsiooni vastu võtta ning meie liikmete nimekirjast välja arvata. Olen tegelenud liikmete nimekirja täiendamise, sessioonil osalejatele ten.ee kasutajakontode tegemise ja meist huvituvate noorte liikmelisusteemalistele mailidele vastamisega.

Neid kaht valdkonda on ühendanud mu tegevus “halli kardinalina” sessioonide meeskondade valimisel. Õnneks suutsime selle aasta alguses kindlaks määrata konkreetsed kriteeriumid, millest lähtuvalt inimesi sessioonidele asjapulkadeks valitakse. Minu ülesandeks on olnud ühest küljest nende kriteeriumite täitmise jälgimine ja teistele valijatele (sessiooni president ja peakorraldaja, meediatiimi osas ka peatoimetaja) nende tähtsuse rõhutamine, teisalt meie inimeste arengu ja kõigile võrdsete võimaluste andmise poliitika olulisuse toonitamine ning nende võimaluste andmise ja mitteandmise üle arve pidamine. Oluliseks erinevuseks selles valdkonnas on olnud meie juhtimisstiilist lähtuv mulle eelmiste juhatuste sessioonide eest vastutavatest inimestest märksa suuremate volituste andmine juhatuse esindamisel. Loodan, et olen suutnud selles valdkonnas mulle pandud ootusi täita.

Lõppev aasta on olnud kohati väga pingeline, samas ka lõbus ja kindlasti arendav. Olen õppinud palju nii TENi toimimise, inimpsühholoogia, projektijuhtimise, maksuõiguse kui loetletamatute teiste valdkondade kohta. Aitäh, nii teile, kes te mu aasta tagasi juhatusse valisite, kui eriti teile, kaasjuhatajad, kes tegite selle aasta nii pingeliselt meeldivaks ja põnevaks.

Postitus eelmisest nädalast…

Osalesin eelmise nädala reedel Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse (ÜLSA) korraldatud ümarlaual hariduse kättesaadavusest ning täna varahommikul kuulasin Jüri Ginteri loengut õpetaja missioonist. Kirjutan sellest, mis mõtted ja seosed mul nende kahe arutelu ajal tekkisid, millised arusaamad, hoiakud süvenesid.

Olen põgusalt varem pööranud tähelepanu organisatsioonikultuurile, TENi struktuurile, missioonile, visioonile jm. Kirjutan nüüd pisut veel TENi kui õpikeskkonna väärtushinnangutest ning ka rühmajuhtide rollist (võrdlus õpetajatega). See on valdkond, millega sooviksin kindlasti ka pärast enda olemist TENi juhatuses edasi tegutseda. Ma ei taha muuta TENi haridusasutuseks, (:P) vaid lihtsalt juhin tähelepanu huvitatavatele ning internaliseerunud tõekspidamistele.

Nummerdan, nii on kergem jälgida.

1. Veendusin taas selles, et haridussüsteemi ”revolutsiooniliselt uudsed” käsitlused toetuvad tugevasti noorsootöö põhimõtetele ning erilisel kombel TENis levinud väärtushinnangutele ja käsitustele. Või õigemini on ääretult sarnased neile. Järgnev pole absoluutne kriitika, vaid tutvustab minu nägemist erinevatest murekohtadest, mille pärast südant kibedal kombel valutada.

2.  ARUSAAM RÕÕMUST

Parle Noorte Riigikogu ajal tutvustas kultuurikomisjoni ekspert Viive-Riina Ruus meile uurimust, mis näitas selgelt Eesti koolides levinud mentaliteeti, põhihoiakuid. Õpilastel paluti hinnata seda, mida peab nende arvates vajalikuks kool kui institutsioon, juhtkond, õpetajad. Ootuspäraselt olid eeskohal teadmised, oskused jm kompetents. Tagantpoolt kolmas oli koolirõõm. Ja selliste tulemuste valguses räägitakse koolivägivallast, kõneldakse koolis esinevast vastandumisest ning positiivsete hoiakute kujundamise raskusest. Üks võimalus vähest rõõmu ületada, on rõhuda terminile ”huvi”, millel on vääramatu roll mõnusa ja motiveeriva (motivatsooni ülal hoidva) keskkonna kujunemisel.

Päris põnev oleks aga sarnane küsitlus läbi viia TENi sessioonil… Reasta rühmajuhtide ja organisatsiooni poolt eelistatud väärtushinnangud! Kes usub positiivsesse kogemusse?

3. ARUSAAM INIMESEST:

ÜLSA ümarlaua ajal haarasin mitmel korral kahe käega peast kinni, kui kuulsin mõningaid täiskasvanuid noortest ja lastest rääkimas. Objekt, objekt, objekt! =) Aastal 2007 on reaalsus, et paljud ei usu noore mõtlemis- ja teotsemisvõimesse ning vastutusse. Ei tajuta võimalust, et vabadus antakse millekski… ning selle käigus tekib inimesele kui sotsiaalsele olendile omane vastutus. Räägiti sellest, kuidas kool ”võtab lapse lasteaialt üle”, küsiti, ”kuidas saab lapsevanem koolilt teada, mis lapsele vaja on”, lahutati õppimine ja mäng, ei tajutud sotsialiseerumise osatähtsust olemusliku baasina hariduses jpm. Kõike seda aga teavad, tunnetavad ning rakendavad suurepäraselt tenid, meie rühmajuhid ja organisatsioonikultuuri kandjad.

4. ARUSAAM KARISTUSTEST, HINDAMISEST, TAGASISIDEST:

Jätkuvalt on levinud mõistmine, et suvetöö on karistus, paranduskooli saatmine karistus, hinne ”2” on kättemaks jpm. EI! Nende rakenduste tagapõhjaks PEAB olema soov õpilast aidata, talle parimaid keskkondi ja võimalusi pakkuda ja just nii, et noor ise sellisele järeldusele jõuab, seda ise soovib. Ei mõisteta, et õpilane ei vaja ”arenemiseks” mitte hindeid, vaid märksa laiema tagapõhjaga tagasisidet. Hinne ”5” on selles mõttes kõige totram, et ei aita noorel justkui üldse edasi liikuda. Nii on ka riigieksami 100% ja selle objektiivsus utoopia. Suhtumine tugineb vääradele alustele kahes suunas: õpetaja ei pane sageli hinnet ”2” mitte õppima motiveerimiseks ning arenguvõimaluste väljapakkumiseks ja tähelepanujuhiks, vaid karistuseks mitteõpimise, lohakuse või halva käitumise eest. Ja täpselt nii (ehk vääradelt alustelt ;)) näeb seda ka õpilane. ”2” ei motiveeri erilisel kombel edasi liikuma. TENis on aga progressi aluseks kahepoolne (NB!) tagasiside.

5. ARUSAAM INDIVIDUAALSEST, KOLLEKTIIVSUSEST:

Koolides toimub murettekitav lahterdamine, mille tulemus on huvi materdamine juba algklassides. On kurb kuulda uurimusi ja lugusid sellest, kuidas õpetajad valivad esimeses, teises klassis välja lemmikud, kelle vastused ja maailmapilt nende omaga väga hästi klapivad ning teiste käetõstmisele ei reageeri. See on kurb reaalsus, kus ei aktsepteerita erinevat (kultuuri)tausta, kodust kasvatust, tõekspidamisi. Õpetaja ülesanne ei ole imelikke vastuseid kritiseerida, vaid rõhuda argumenteeritusele. On ju selge, et nt astmeline tulumaksu kehtestamine on just sedavõrd hea või halb, millistele põhjenditele argumentatsioon tugineb. Ja mis veel veidram – mõlema poole kasuks saab põhjendatult argumenteerida! Seega on õpetaja kohustuseks pigem aidata noorel enda seisukohti põhjendada, kui neid alla suruda ja leppida pakutavate (sageli põhjendamata) lahenditega. Utreeritult: õpime pähe, et prügi ei tohi maha visata, aga põhjendada ei oska. See lihtsalt on paha. Kujutage nüüd aga ette olukorda, kus TENi sessioonil rühmajuht laseb rääkida vaid kahel arukal õpilasel, teistest ei tee välja ning kiidab takka vaid eelnimetatud noorte mõtetele, laskmata diskussioonil tekkida. Te mõistate need rühmajuhid ”hukka”? Selge! Aga ometi ei pane selline käitumine kooli kontekstis eriti kedagi hämmelduma. Loomulikult on fakte, mis on meie paradigmades ümberlükkamatud, aga koolis kujunevad ka hoiakud, oskused jpm, kus võimalused on palju mitmekesisemad… Peab mõtlema, mis üldse on objektiivne ja absoluutne teadmine.

Teiseks oluliseks teguriks on siin vallas hoolivus. Koolivägivalda põhjustab segregatsioon. Õpetajad ega õpilased ei taju, et ”kõik õpilased on meie omad”. Klassikollektiivis (või koolikollektiivis) pole kokkukuuluvustunnet, nagu leiab seda komitees. Veelgi enam, koolides ei tee sageli koostööd ka õpetajad. Meenutagem aga TENi sessioone ning rühmajuhtide ettevalmistavaid ja igaõhtusi koosolekuid. Märkate erinevusi? Jah! Noorsootöö on suutnud kaasas käia ühiskonnas toimuvaga. Meie tööjaotus ning spetsialiseerumine on ajaloo äärmuslikum, see eeldab omakorda aga ka suurimat koostööulatust. Ei saa rääkida oma tõest ja reaalsusest, kuivõrd ilma teeb nende ühisosa, jagatud eesmärgid, kollektiivsed reaalsused, ühine tõemääratlus. (see väide kätkeb implitseeritult individuaalsuse säilimist koos töö jm jaotuse säilivusega). Loodan, et Jüri Ginteri propageeritav kolmas koolimudel, mis on hämmastavalt sarnane TENi üritustel toimivaga, kus õpitakse õpetades ning õpilased ja õpetajad teevad koostööd ja ei rakenda vastanduvaid jõupositsioone, saab veelgi tuult tiibadesse.

Edu meile sellega =)

Oleme omamoodi pioneerid…

PS – Mu eesmärk ei ole siin absoluutselt kedagi vastandada. Pigem tahaksin positiivse külje pealt välja tuua laiaulatuslikke paradigmamuutusi mõjukates õpetajakoolitust teostavates institutsioonides. Minu õnneks selles suunas, mida ise õigemaks, paremaks, efektiivsemaks, inimlikumaks, loomulikumaks, tulemuslikumaks pean. Ja see tiivustab mind ka TENis sama suunda jätkama.

Postitan nüüd pisut vähem kui kahe nädala eest kirjutatud. Loodan, et on veel lugemiskõlbulik.

Ühtlasi on see vastus presidentide blogis Ragnari poolt kirjutatule.

1. Ragnar kirjutab, et ”TENile [peaks] rääkima, mis ja kes ta on ja mille poole pürgib. TENi president, see on sinu roll!”

Minu arusaam inimestest ja organisatsioonikultuurist, seda eriti TENi puhul, ei luba selle väitega nõus olla. Ma usun, et vabadusega kaasneb vastutus, tegutsemisvõimaluste ja endale südamelähedasse suunda liikumisega tõeline missioonitunne. TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!” Ja seda peab TENi president oma liikmetele rääkima J Ning juhatuse võetud tulevikupildi suundi selle missiooni kandmiseks välja kommunikeerima.

2. Mina usun toimkondadesse, mis võimaldavad aktiivse sisulise tegutsemise viia juhatusest välja. Praegu, kui organisatsioon on tohutult paisunud, on eriti taunimisväärne, kui juhatuse liikmed osalevad iga ürituse korraldamise või ettevõtmise vedamise juures, nagu ennemuiste. Meil on vaja tugevaid toimkonnajuhte, kel on head organisatoorsed-administratiivsed võimed. Siis saab juhatus näha TENi tervikpildina ning nõukogu pole vajagi. Pealegi tekitaks nõukogu tarbetuid pingeid juhtimises. Kui nõukogu ja juhatus on mõlemad valitavad, siis tekivad nö legitiimsuseprobleemid jpm. TENi tulevik ei ole rabedates struktuurireformides, vaid süsteemide sissetöötamises. Praegu pole ka ühtegi objektiivset argumenti, miks grupid(? – mis on tõttöelda mulle täiesti tundmatu kontseptsioon) või midagi muud oleksid jätkusuutlikumad.

Võrgustikulaadselt siis:

Ten –> toimkond/toimkonnad –> juhatus <– toimkond/toimkonnad <– ten

3. Juhatus ei ole teenindaja, selline sõnakasutus on minu tähendusväljas eriliselt halvustava maiguga. Juhatus on kogum laia silmaringi ning suure kogemuspagasiga teenreid, kes teenivad (erilist austust ja lugupidamist vääriv tegevus, muide!) Eesti noorsugu, nagu teevad ka teised tenid. Kui juhatus oleks puhtalt administratiivne organ, kelle ülesandeks on vaid teenindaja, siis kaoks inimeste motivatsioon sinna kuulumiseks. Ning tervet juhatust tasustavate inimeste kogumiks muuta ka ei maksa. TEN ei tohi kaotada oma võlu – sellise natuke segi ja vaba, veerandi jagu romantiliselt põlve otsas tehtava organisatsiooni oma.

Toimkondade kõrval ning siseselt eksisteerib aga juba praegu projektitiime. Nii on ka meie sessioonid vm ju tegelikkuses projektid, mille järjepidevuse peale peaks muidugi rohkem mõtlema. Nii on aga kujunenud mitteformaalselt päris arvestatav TEN-Tallinn projektitiim, millest samuti peagi kuuleb.

4. Parle brändi osas olen mõnes mõttes nõus. Parle on TENi nägu avalikkuse poole, nii olen alati seda öelnud. Ma olen siiralt kurb, et Parle Noorte Riigikogu ajal selle seos TENiga nii kesiseks jäi v jäeti. Selle kohta on juba tagasiside antud, loodan, et ka arvesse võetud. Hetkel oli Parle TENi bränd (mis jõustab TENi kui mõtteviisi!!!) ja minu visioonis ta selleks jääbki. Anname temalegi aega. Ma arvan, et rabedusest aitab praegu TENi enam selline soodne pärituules purjetamine.

5. TEN õpib end müüma ja kommertsialiseerima, ent siin tuleb olla pisut ettevaatlik. Mina ei soovi kaotada, nagu öeldud, TENi olemust, mis on noorelt noorele. Heategevuslik ettevõtmine mitteformaalse hariduse tuules ja organisatsioon noorelt noorele. Meie väljamüük peab olema organisatsiooni ja mõtteviisi teenistuses, et end nö ära elatada. See EI TOHI saada omaette eesmrägiks.

Ja koostöö õpetajatega ning nö õpetajate programm on juba mõnda aega olnud liigutamisel. Seega palju ideid on juba küpsenud ka teistes peades ning neid viivadki ellu nende ideede autorid, nende ideede eest vastutajad, kantuna TENi missioonist. Selliste heade ideede elluviimiseks ongi tarvis, et end määratleks aktiivse tenina nii vanad kui noored.

6. Praegune TENi probleem on meie liigne ajalikkus ja muutumine. Järjepidevust ei ole! Ma ei tea, kust on pärit mõtteviis juhatusest kui aasta või maksimaalselt kaks ”rämedat” tööd tegevast institutsioonist, kes siis väärikalt pensionile puhkama suundub. Tõesti ei tea. Oskab keegi mind aidata? See on põhjus, miks paljud head ideed hukuvad. On selge, et me nõuame üksteiselt liiga palju. Ja nende suurte nõudmiste plaanil jäävad paljud väiksed ja vahest veelgi paremad tegemised tähelepanu ja tänuta. TEN peab õppima rohkem oma tegevusi, võimalusi ja vastutust hajutama kõikidele liikmetele (selleks pole vaja nõukogu või projektijuhte vms, piisab enda määratlemisest teni ja ühe või mõne või isegi mitte ühegi toimkonna või töögrupi liikmena). Selle jaoks, nagu ütlesin, on vaja pigem ühist missioonitunnetust, mille juhatus ja teised huvitatud visiooniks ja terviklikeks tegevusplaanideks kujundavad. Mina usun, et millalgi saab aeg küpseks TENi motoks J Aga ehk on see pelgalt seetõttu, et mina olen harjunud tegutsema mingi sisemise tungi ajel, mitte ainiti kauget eesmärki silmas pidades. Enne maksab mõelda miks… ja siis kuhu. Nii sünnivad suurimad visioonid, ma arvan.

7. Mulle on pahaks pandud, et küsin ja ei vasta. Või õigemini, et ei räägi TENi jaoks olulisest tuleviku perspektiivis. Seega püstitangi viimaks mõningaid sihte, mõtteid, ootusi sellest, kuhu võiksime näiteks viie aastaga jõuda. Kui aeg on küps, siis varem, kui ei, siis hiljem. Kui on nende osas konsensuslikku tööindu, siis palun, kui ei, siis ei maksa forsseerida. Nii peangi õigeks. Ja kirjutan vaid mõnest valdkonnast.

• EYP – praegu on hakanud mitmed teisedki rahvuskomitee tegema sarnaseid asju, mis meie. Oleme omamoodi teenäitajad olnud, meilt võetakse šnitti. Et ajaga kaasas püsida ning jätkuvalt pioneer olla, on tarvis jätkata organisatsiooni kohalike tegevuste arendamist, ent sellest on vähe kasu, kui ei suuda enda nägu rahvusvahelisele tasandile suuremalt edasi anda. Näen vajadust peagi korraldada Eesti rahvusvaheline sessioon, et näidata ning rakendada aastate jooksul selleks kujunenud sotsiaalset, finants jpm kapitali. Samuti on tarvis Läänemere maade koostöö osas edasi liikuda – Soome tegi esimese Baltic Regionaliga algust. Ehk siis näen Eesti aktiivsemat osalust lisaks EYP poliitika ja põhimõtete kujundamisel ka praktilises organiseerimistegevuses ning näiteks iga-aastast panustamist Läänemere maade Regionali.

• Eesti – pean esmatähtsaks saavutatud sidemete hoidmist ning uute loomist KOVidega. Viie aasta pärast võiks olla meil selline koostöö nagu praegu Tallinnaga paljude teistegi omavalitsustega. Me oleme täisväärtuslik partner noorsootöö korraldamisel, olles säilitanud põhimõtte ”noorte juhitud organisatsioon üritusega noorelt noorele”. J Tallinnas, ma usun kindlameelselt, saab traditsiooniks iga-aastane noorteparlament ning sellest sündinud projektid (TEN olgu neile inkubaatoriks). Näiteks näen TENi iga-aastaselt rändamas koostöös maavalitsustega mööda 4-5 Eesti regiooni (a’la Lääne-Eesti ja Saared või Kagu- ja Lõuna-Eesti või Ida- ja Kirde-Eesti). Selle koostöö raames võiksime saada püsivale reale mitmete omavalitsuste eelarves (kui nüüd Langi mõte maavalitsused laiali saata laiemat kõlapinda ei leia :P, aga me oleme kiire kohanemisvõimega). Pean selles osas murranguliseks aastal 2007 ja 2008 Tallinnas toimuvat. Samuti on oluline innovatsioon =) TEN ei ole viie aasta pärast establishment’i käepikendus noorteni (nagu ehk Kari võib-olla ütleks :P). Me koostame ürituste kontseptsioonid, lähtealused, programmid ja loome olemuse ise, oma äranägemise järgi. Tenid on ka viie aasta pärast eksklusiivdisainerid, mitte konveierlindi montöörid.
• TEN kui koolituskeskus Viie aasta pärast pakub TEN professionaalset koolitust kõikidele noorteorganisatsioonidele vähemalt kahel eesmärgil: jagada ühiskonnateadlikke hoiakuid ning sellega lahutamatus seoses olevaid teadmisi ning samuti jagada kogemusi sellise mõtteviisi propageerimisel noorsootöös. TENi koolitus olgu eelkõige kogemuskeskne, tuginedes adekvaatsetele põhimõtetele. Lisaks maksab teha märksa rohkem häält mitteformaalse hariduse kujundamisel ning selle koolitus- ja tutvustusvaldkonnas. Esinemine konverentsidel ja ümarlaudadel on viie aasta pärast TENi liikmete argielu osa.
• TEN on tuntud väärtushinnangute- ja missioonipõhise organisatsioonina! On kurb tõdeda, et see vähendab meie meediakajastusvõimalusi (Ragnar kirjutab aktiivsest kaasarääkimisest avalikkuses, ent selline teema nagu väärtushinnangud ei müü just erilisel kombel), ent ürituste ja tegemiste kaudu levib sõna ja mõte. Kuue aastaga on siin tehtud hüpe ning sarves on veel püssirohtu veel mitmeks. Selliseid väärtushinnanguid kandvad tenid on aga muutunud arvamusliidriteks. On tõenäoline (ning suisa eesmärk, leian), et praegused organisatsiooni liikmed kirjutavad meedias viie aasta pärast aktsepteeritavaid arvamuslugusid, mis on eriti hinnatud oma parteipoliitilise sõltumatuse poolest. Meie organisatsiooni suur eripära on sõnavabadus ning arvamuste väärtustamine. On täiesti võimalik, et kahel tenil on ühes küsimuses vastupidised arvamused ning kui need ka (diskussioonivormis) ajakirjandusse jõuavad, on ainult tähelepanuväärne. Just seda me ju rõhutamegi. Mina julgen küll igale kirjatööle alla panna, et olen ten (mitte küll TENi juhatuse liige vms). Meie organisatsioonil pole päevapoliitilistes küsimustes ametlikke seisukohti, meie inimestel aga lähtuvalt jagatud väärtushinnangutest ning kaasarääkivast olemusest aga on!

Nüüd küsite, millest see kõik sõltub. See sõltub minust, Sinust, meist, teist. Sellest, kas sarnased eesmärgid on ka teistel inimestel, kes tegutsema hakkavad. Ükski dokument või 4-5 aasta peale etteseatud piiirid või kindlad levelid, kuhu jõudma peame, ei tohi hakata meie teotsemisvabadust piirama ning uusi inimesi kasti suruma. Nad annavad meile läbimõeldud suuna, millesse usume. Eesmärkide püsitamisel on TENis vääramatu roll ka nendel, kes nendeni ise ka praktilise tegevusega kaudu jõuda soovivad.

Kui kütust on, miks siis jätta miilid mõõtmata?